Medalid, karikad ja rekordid

Neid saime suve jooksul Piretiga rohkem kui kunagi varem. Asi algas Vääna rogainiga juuli lõpupoole. Sedapuhku tegi Piret minust parema plaani ja selle järgi ka läksime. Üldiselt asi sujus, väikesed otsingud punktide 32 ja 56 leidmisel. 32 juures ajas segadusse üks lisandunud lage ja 56 juures miski rada, mis ei osutunud punktini minevaks. Kahel korral sain Pireti üle jõe kanda, teisel korral ulatus vesi mulle nabani. Probleemideta jõudsime punktini 36, mille leidmisega aega kulus. Tundus, et vare oli kaardil veidi vales kohas (veidi rohkem loodes), mida ka gps-jälg nagu näitab. Edasi jälle ludinal, saime hakkama ka 43 lähedale murutraktoriga tehtud petterajaga. Viimasel tunnil ei hakanud riske võtma ja 20 min varem ilusasti finišis. Igaljuhul oli üks ilus päev. Saime kahepeale 4 medalit. MN 3. koht ja MN40 1. koht.

Rada oli selline.

Nädal hiljem Keila poolmaraton. Alustasin enda kohta suht kiirelt, tempo 4.30-4.40, kuigi teadsin, et sellise tempoga ma lõpuni ei jõua. Peale tagasipööret jõudsin oma suureks üllatuseks järele Indrekule, mõne km jooksime koos, siis ta vaikselt läks, mina isegi ei üritanud kaasa minna. Teine üllatus oli see, et Piret tuli vastu juba pool km peale tagasipööret. Väike kustumine tuli peale 17 km, siis langes tempo 5.05 peale kolmeks kilomeetriks, kuid viimane km jällegi 4.36. Kedagi püüda polnud, keegi väga taga ka ei ajanud. Ajaks 1:39.52, koht 36. Parandasin oma rekordit ca 3 min. Peale lõppu kutsuti mind autasustamisele ja pisteti pihku karikas Keila parimale mehele. Just samal ajal lõpetas jooksu Keila parim naine, kelleks oli muidugi Piret. Tema aeg 1:51.42 ja rekordiparandust üle 8 min. Oma eelmise aasta tulemusega oleksin talle kaotanud 5 min.

Keila parim naine ja Keila parim mees - mõlemad auhinnad ühte perre.

Sellise allkirjaga pilt oli Keila linna facebooki lehel. Kuigi oma karika viisin pärast Indrekule. Tema oli ju kiirem.

Septembri algul minu kolmas maraton. Stardi järel sattusin punti, mille eesotsas liikus õhupall numbritega 3:30. Tempo oli mõnus, kuigi teadsin jällegi, et lõpuni ma nii ei jõua. Kestsin 23 km, siis lasin tempo alla ja grupi minema. Kuni 27 km-ni jätkasin 5 min/km, siis läks raskeks. Järgmised 3 km tempos 5.30 ja edasi juba ligi 6 min/km. Kuni algasid krambid jalgades. Kilomeetritel 37-40 tuli ikka õige mitmel korral seista ja lihaseid venitada, et edasi saaks. Siis jõudis järgi 3:45 tempomeister. Mõtlesin, et proovin, kas suudan temaga koos jätkata ja üllatusena endale suutsin. Krambid olid kadunud. Viimasel km-l jooksin tempomeistril eest ja tänu tugevale algusele tuli uus rekord 3:43.30. Ligi 8 min kiirem kui kunagi varem. Medali sain ikka ka. Tundub, et sellel aastal olen trenni korralikumalt teinud.

Kes kiirelt alustab, see kiirelt kannatab

Nii võib öelda minu eilse maratoni kohta. Oli ju teada, et jooksnud pole sugugi rohkem kui eelmisel aastal, viimased kolm päeva mitte just kõige paremini toitunud ja laupäevane kartulivõtt pidid kõik negatiivselt mõjuma. Aga seekord oli märk maas ja muidugi kange tahtmine seda üle joosta.

Kõigepealt tuli mõelda riietusele, sest hommikune 10 soojakraadi ja merelt puhuv põhjatuul ei tundunud eriti meeldiva variandina. Lõpuks läksin ikkagi lühikeste pükste ja särgiga ja külma käes ei kannatanud ka. Kaasa jällegi MP3 igavuse ja nüriduse peletamiseka ning üks geel, sest seekord lubati ainult ühes punktis geeli pakkuda.
Start ja minema, eelmise aastaga võrreldes tundus igavene suur punt olevat, ei osanud sealt seest kuskilt kilomeetritähiseid märgata. Esimest nägin alles numbriga 4 peale Russalka joogipunkti. Joogipunktis oli selline mass koos, et raske oli laua äärde pääseda, aga laud oli õnneks pikk ja rabasin oma joogi laua lõpust, kus oluliselt hõredam. Jooks tundus üsna kiire olevat, 10 km peal ajaga 53.00 kohal 720. See ainult veidi aeglasem minu esimesest sü gisjooksu 10 km ajast aastal 2006.
Peale tagasipööret sai jälle vaadata seda õudust, kui kaugel on Toompea, ümber mille tuleb joosta, siis jälle siia tagasi ja uuesti sinna. Aga edasi ja enne Pirita silda märkasin ees jooksvat Eerot. Olin tal juba paari meetri kaugusel kui täpselt silla alguses jagas keegi geele. Olin juba napilt möödas, aga kerasin ringi ja võtsin ka ühe. Teises silla otsas joogipunkt, kus sai geeli alla loputada. Eero oli ette jõudnud, aga mere äärde jõudes olin tal järel. Rääkisin talle, et pole oma tempost eriti teadlik, sest pole märganud ühtegi tempomeistrit, millele ta vastas, et 3.45 on sellesama grupi ees, mille sabas me jooksime. No siis tuli tempo maha võtta ja grupis püsida. Õnnestus. Poolmaratoni ajaks 1.51.47 ja koht 718. See aeg tuli oluliselt parem kui selle aasta Keila poolmaratonil.
Ilmselt oli geel see, tänu millele suutsin grupis püsida kuni Pirita teeni, seal vaikselt juba jäin. Eero oli varem maha jäänud, kui kaugele, seda ei tea, sest kogu jooksu ajal kordagi taha ei vaadanud. Väsimus oli juba jõhker, aga silla teises otsas jagas keegi jälle geeli, mul ilmselt vedas, sest ta õngitses taskust neid kaks ja surus mõlemad mulle pihku. Nüüd tuli kannatada kuni järgmise joogipunktini, kus olin kavatsenud võtta sisse enda kaasavõetud geeli. Sinna küll jõudsin, aga tempo oli masendavalt aeglustunud.  Vist olin kilomeetril 29 kui tekkis tunne, et nüüd peab oksendama. Seda ma siiski ei teinud, aga kohe jõudsin kohta, kus keegi oli minu mõtte jõudnud juba teoks teha. 30 km peal 2.40.47 kohal 711.
Peale tagasipööret tuli kohe Eero vastu, veidi edasi ja enam ei suutnud ning läksin üle kõnnile. Eero tuli ja läks. Läksid teisedki. Aga vist hakkas geel jälle mõjuma ning suutsin jälle veidi sörkida. Järgmises joogipunktis veel üks geel. Pirital hakkas äkki vasaku jala reie tagaküljel mingi lihas krambimärke ilmutama. Uskumatu, seda tunnet pole eriti kohanud. Sillal jälle geeli ja vaikselt sörkides edasi. Tempo umbes 6 min/km. Pidevalt ootasin, millal nelja tunni grupp mind alla neelab ja oma teed läheb. Kaasa minna poleks jõudnud. Kuskil mere ääres möödusin kõndivast Kaimarist, kes ütles märksõnaks liiga kõva algtempo. Sama minulgi, aga suutsin ikkagi mingitsorti jooksusammu teha. Russalka juures veel viimane geel, joogipunktidest ei läinud juba ammugi jooksujalu, vaid kõndides. Tõusu Paksu Margareeta juurde võtsin samuti käies, aga hakkas tekkima lootus, et nelja tunni punt ei pruugigi järele jõuda. Tagasi vaadata ei julgenud. Viimased kilomeetrid, pingutused ja võitlus krampi kiskuva lihasega ja kohal. Aeg 3.55.38, koht 741. Väga hullusti ei hävinudki.
Järgmine jõhker kogemus oli pakihoiust koti kätte saamine. Selline mulje oli, et kõik kotid olid suurde hunnikusse kuhjatud ning seal siis sobrati ja otsiti. Sellest ajast kui leti ette sain kulus 20 minutit selleni kuni minu kott üles leiti.
Maratoniala mõnus nagu mullugi. Kas kunagi veel – ei tea, ei julge lubada, aga päriselt kriipsu peale tõmmata ka mitte. Praegu põlved veidi valusad ja parema jala kannakõõlus ka, aga need ei teinud mulle vähemalt jooksu ajal haiget nagu eelmisel aastal. Vist said uued tossud korralikud.

Nurjaläinud jooks

Nädal peale rogaini Keila poolmaraton. Jalad justkui haiget ei teinud ja otsustasin ka joosta. Ilma lubas mõnusat sooja, kui mitte öelda kuuma, mitte sellist kohutavat vihmasadu nagu eelmisel aastal oli ja millepärast tookord jooksmata jätsin.

Stardis otsustasin, et alustan üle-eelmise aasta tempos ehk tookord tuli km keskmine 4:52. Nii lähebki, esimesed kilomeetrid olid üsna head, aga juba enne Karjaküla surnuaeda oli selge, et lõpuni nii ei jõua. 10 km peal inertsist veel ajaga alla 50 min, aga peale tagasipööret oli tempokamal jooksul lõpp. Veel paar kilomeetrit jooksin kuni 14 kilomeetril enam ei suutnud ning umbes pool km kõndisin. Pulss läks alla ja sundisin ennast ikkagi mingit moodi jooksma. Aga see oli vaevaline, ajad üle 6 min/km. Pidevalt ootasin, kes jälle järgi jõuab ja mööda läheb, aga ega neid väga palju polnudki, vast kümmekond. kaasa minna ei jõudnud kellegagi. Viimased 2 km tuli jälle kiiremini, lõpus nägin ees jooksmas veekotiga selli, kes 5 km enne lõppu minust möödus. Ega ma talle järele jõuda ei üritanud, aga peale pööret lauluväljaku poole oli ta juba nii lähedal, et otsustasin veel spurtida. Sain mööda, vastu hakata ta ei üritanudki.

Lõpuni jõudsin ajaga 1:57:16, koht 65. Keskmine pulss 166, max lõpuspurdi 185.

Kas siis mõjus ikkagi kuumus (+29C), nädal varem tehtud 8h rogain, liiga kiire algus või lihtsalt ise liiga vähe trenni teinud ja vilets. Aga tundub, et trennina mõjus hästi, viimased jooksud on tulnud väga kergelt, pulss palju madalamal ja tempo kiirem. Vähemalt millekski oli hea.

Jäin pildile ka.

Aeg

Aega on mööda läinud, aga lõpuks on siis aega, et veidi meenutada mitte väga ammuseid sündmusi. Sellel aastal oli Orioni rogain nii lähedal, et ei saanud mitte minemata jätta. Kaaslaseks kutsusin Allani, kellega eelmisel aastal Lätis kõmpisime.

Kaarti uurides tekkis 2 varianti, kõik idapoolsed ja lisaks põhjapoolseid jõest läänes olevaid punkte võtta või ainult läänepoolt ja kaugemale lõunasse. Kuna Allan tahtis kindlasti Türisalu pangale minna, siis jäi esimene variant.
Alustasime punktiga 23, kuhu minekul juba stardist alates kallas korralikult vett alla. Punkti jõudsime esimestena, sest ette rutanud võistkonnad otsustasid millegipärast õigest teeotsast edasi joosta ja kaugemalt ringiga minna.
40 jooksime mööda maanteed, meist möödus üks võistkond, kes aga pani hirmsa hooga vist mere äärde välja ja sellegi punkti saime esimestena.
71 pikk jooks üleval pangaserval, mingi koha pealt läks rada allapoole ja sinna meiegi. Seda rada saime aga ainult 5-6 meetrit alla minna, siis suundus see panga all ja järsaku serva mööda piki rannikut. Vist paarsada meetrit pidime tegema midagi alpinismilaadset järsakul turnimist enne kui uuesti mõistlikule teele saime. Punkt ise aga jällegi õiges kohas.
50 maantee äärt mööda, 31 järsakust üles, ümber küngaste ja juba kaugelt näha koht, kust ühelt nõlvalt oleks nagu kelkudega alla tuldud. Punkt kohe valli taga. Kuskil kõrval paintballi lahing käimas.
35 läks asi veidi imelikuks ja läksime kindluse mõttes mööda teed.
59 oli üks tee moodi asi tekkinud, mis kaardil puudus, aga viis ilusasti punkti lähedale.
61 alustuseks joogipunktis mõned topsid vett, kotis oli veel piisavalt alles, kohtumine TutiVapsiga ja laia loha mööda üle lageda punkti.
44 eriti märga sihti mööda lagendikule, hoovist mööda, veidi kadakate vahel trügimist, teele ja lageda nurgas punkt.
72 oleks tahtnud minna lageda kirdenurka ja leida sealt rada, mida mööda edasi minna, aga Allan arvas, et otse läände minnes jõuame ka lõpuks rajale. See minek oli vaevaline, puid ja põõsaid kasvas nii tihedalt, et liikusime eriti aeglaselt, aga lõpuks ikkagi ühele teele jõudsime.
55 oli hoiatatud, kui raskesti ligipääsetav kõrge heina pärast, aga tegelikult polnud häda midagi, oli mitmeid hullemaid kohti. Punktile lähenesime, mina ühelt poolt ja Allan teiselt poolt kraavi. Allan oli õigel pool ja tegime väikese SI-pulga viskamise lisaülesande, mis õnnestus hästi.
47 mööda teed, aga jalad juba veidi väsinud ja valusad.
43 kah enamjagu teejooksu, siis võistluskeskusse jooma, idapoolse ringi olime teinud veidi üle 4 tunni. Oluliselt kiiremini, kui planeerimisel olin arvanud.

Nüüd siis lääne poole ja 24. Algus on hea, aga ühel hetkel tekib kahtlus, et oleme sattunud lõunapoolsele rajale, punkt peab olema aga põhjapoolse ääres. Nii oligi, suurt viga õnneks ei teinud.

41 ka väga lihtne ja veel ilma probleemideta.
Jooksul 32 poole ja Allan hakkab kurtma, et miski lähendajalihas tahab krampi minema hakata. Läheme teise poole teest kõndides.
Joogipunktini kõnnime ja jookseme vaheldumisi. Sealt edasi 48 jälle jooksusammul.
Joostes veel ka 54, aga edasi 73 juba kõndides. Otsustame lõuna poole  mitte minna, vaid proovida, palju jõuame võtta punktidest 42, 21, 52, 36 ja 22.
Nii et uuesti joogipunkti poole, vahepeal ka veidi jooksusammu, aga enamus maast ikka kõndides. Peale joogipunkti loodame jõuda kaardile märgitud lagendikule ja sedakaudu idasuunalisele sihile, et sealtkaudu võtta punkt 42. Kuskil kohas läheb aga mets eriti rõvedalt tihedaks, paksult noori kuuski täis nagu hekk ja see sunnib meid suunda muutma. Allan arvas, et seesama koht võibki kaardil olev lagendik olla ja GPS jälje järgi vist oligi. Nüüd otsisime juba põhjasuunalist sihti ja see minek ei olnud üldse mõnus. Mets ja võsa puude vahel oli tihe, maapind enamjaolt veega kaetud ja nii me seal siis solberdasime. Korra arvasime ennast sihile jõudnud olevat, aga asi oli ikkagi kuidagi kahtlane ja nüüd püüdsime leida kirdesuunalist rada. Maastik ikka endiselt vastik ja liikumine vaevaline. Lõpuks nägime lagedat ning maja ja sealt see rada ka läks. Suuremale teele jõudes oli sellest vees ja mudas kakerdamisest nii kõrini, et ei läinud otse läbi metsa, vaid tegime haagi lõunasse. Enne punkti kohtusime sõbraliku hundikoeraga, punkti juurde läks üle lageda korralik loha.
Aega oli jäänud veel veidi üle tunni ning lootsime 21 ära võtta. Hakkasime minema murutraktori sõidetud rada mööda ja ilmselt seepärast jäi märkamata kagusuunaline rada, kust lootsime punkti poole minna. Kui oli selge, et oleme rajast pikalt üle läinud, läksime hoopis põhjapoole maanteele ja Allan proovis korra jooksusammu teha, aga loobus sellest. Jätsime siis ka 21 võtmata, tagasiteel astusime läbi punktist 22 ja finiš.

Kokku 90 punkti, linnulennuline rada 35 km. Läbisime GPS järgi 46 km ja aega läks 7:30:11.

Teistmoodi neljapäeva õhtu Keilas

Eilse neljapäeva õhtu oli veidi teisiti kui muidu. Nagu ikka Keilas ja nagu sageli ka metsas, aga sedakorda kaardiga, kompass ka taskus ja raha eest. Mis seal muud kui neljapäevak. Varem avaldatud infost võis arvata, et sedakorda saab tundma seda metsa ka halvemast küljest ja nii see oligi. Kaarti vaadates arvasin, et see nüüd küll hästi lõppeda ei saa, palju punkte justkui suvalistes kohtades metsavahel, jooksmiseks kehakaalu ka mõni kilo liiast ning pool ööd magamata.

Kõik sujus kuni punktini 36. Seal jäin vahtima, et sihist üle ei jookseks, arvasin, et olen suunaga jälle paremale kaldunud nagu tavaliselt ja pöörasin vasakule. Veidi maad edasi ja pöörasin uuesti tagasi, asi oli kahtlane. Olingi mõne meetri kauguselt punktist mööda tulnud, sest otsisin sihti ja punkt jäi märkamata. Järgmise võtsin eriti ettevaatlikult ja siis jälle veidi lõdvemalt kuni minekuni punkti 44. Ega seal muud imelist ei olnudki kui vaja õiget suunda hoida, millega aga tavaliselt hakkama ei saa. Nii ma siis vaikselt läksingi ja päris täpselt. 45-ga oli juba lihtsam, seal igasugu orientiire palju rohkem. Edasi ainult liikumiskiiruse küsimus.

Koht tuli 7, aega läks 51:04, GPS näitas 6,4 km, Teekonnal 52-55 vahel mingi imelik jõnks, mida tegelikult ei teinud.

Jägala metsades

Juba veidi traditsiooniliselt käisime Mikuga jällegi libahunti taga ajamas. Sedakorda Jägalas. Ilmaennustus ei lubanud küll sellist meeldivat päikesepaistelist ilma nagu eelmisel kevadel juhtus olema, aga mitte ka väga vihmast olemist. Kohalejõudmise eest oleksime pidanud pronksmedali saama ja kohe meie kõrvale parkis oma auto Jaak, kes esmakordselt läks metsa võistlema koos Hellega.

Planeerimine ei olnud raske, teekond sai valitud vastavalt teede ja radade olemasolule ning vältides märgasid alasid.

Stardipaugu kõlades leidsime sedakorda paberit keerates pisikese kaardi orienteerumisülesandega. Alustasime lõunast ja esimesena oli käes E. Järgmisse punkti minnes kohtusime Heikiga, kes näitas meile ühte O-d, aga selle lähedal ei olnud rada, mis kaardile oli märgitud. Tähisega A tundus õige koht olevat. Lisaks leidsime veel K ja N ning märkima minnes arvasin, et sõnaks on kena, aga oli hoopis aken, mida sai ka nendest tähtedest moodustada. Õige ta oligi.

Lisaülesanded olid lähedal, aga enne sinna minekut käisime veel kahes punktis 58 ja 23, et järjekorrad lühemad oleksid. 84 jõe äärde jõudes nägime kahte tüdrukut, kes riietest vett välja väänasid. Selge – siin võib jõkke kukkuda. Ülesandeks oli kahe nööri abil kanuu vedamine jõe keskele, et teha märge punktis. Jätsin Miku kaldale ühe nööriotsaga ja ise istusin kanuusse teist nööri tõmbama. Erilisi probleeme ei tekkinud, Mikk jõudis sikutada küll, ümber ei läinud, aga jalad said kanuupõhjas olevast veest märjaks. Aga ükskõik.

Keegi korraldajatest tegi pilti ka.

41 punkti sai Mikk redelit mööda ronida.

Järgneva 37 panin suunaga veidi valesti, sest kartsin kraavi otsast seda märkamata mööda minna. Pidime jupp maad kraavi mööda tagasi tulema.

35 hea lihtne koht.

43 mööda kaardile kandmata teed, punkt ise veidi vesises kohas.

56 ja edasi põhja suunas maantee poole, vahepeal söögipeatus,

väikesed otsingud teeäärse kraavi ületamiseks ja truup. Esimese hooga jõudsime päris truubini, läksime mööda ja nägime veidi eemalt nii väikest toru, et kaugemalt vaadates arvasin, et sealt küll keegi läbi ei mahu. Läksime eelmise truubi juurde tagasi, ronisin sisse ja jätsin Miku ootama. Läksin teisele poole teed, aga punkti polnud ei truubis, ega ka teisel pool. Mis seal ikka, teise truubi juurde, kuidagi küürakil sisse ja edasi. Lõunapoolne ots oli üsna kuiv, aga edasi minnes läks vesi muudkui sügavamaks nii et truubi lõpus oli vesi mul juba põlvini, Mikk pääses napilt sellest, et pükste taskus olnud telefon märjaks oleks saanud.

25 ja 45 tulid valutult mõnusas männimetsas. Siis korrigeerisime tehtud plaani ning läksime otse punkti 60. Lugesime, mitmest kraavist oleme juba üle läinud ja õiges kohas tekkis kahtlus, sest kaardil polnud kraavid päris nii, nagu tegelikult. Aga leidsime õige koha ikkagi suurema vaevata.

Üle lageda

ja maantee äärt mööda silla alla ja 42, ühelt sihilt 21 ja lisaülesanne punktis 82. Pidime kahemehesaega lõikama ketta, kinnitama sellele masti ja purje ning veidi maad laevatama. Mikk nägi küll esimest korda sellist saagi, aga saime tehtud. Siis 47 kraavide vahelt ja 34, aga seda ei leidnudki. Otsisime koos Heikiga punkti metsas taga ja lõpuks loobusime, hiljem träkki vaadates tundus, et läksime liiga kaugele metsa, oleks pidanud olema teele lähemal. Pool tundi oli veel aega ja küsisin Mikult, kas käime veel ühes lisaülesandes, aga ta ei viitsinud. Väsimust kurtis juba palju varem. Vaatasime veel ujujaid ja lõpetasime.

Rajameister Mairolt oli ka oma eriti ekstreemse punkti võtjaid imetlemas.

Kokku käidud ca 20km, punkte 74, koht 91. Mõnus matk laupäevasel päeval, vihma ei tulnudki, jalad said muidugi läbimärjaks.

Heiki saatis pildi

Kaart kah



Sooda järve ümber

Kui kunagi on mind kutsutud sünnilinna järgi kohtlaseks ümber järve, siis eilsel neljapäevakul olin igatahes sooda ümber järve. Juba esimesse punkti tormasin liiga paremale ja arvasin, et punkti tuleks veelgi rohkem paremalt otsida, aga muidugi oli see hoopis vastupidises suunas.

Edasi polnud nagu vigagi kuni 42 mööda jooksin ja 100m tagasi pidin tulema. Kohe järgmisega sama lugu, mööda ja veelgi kaugemale, kuni raudtee paistma hakkas. Siis olin alles piisavalt veendunud, et tagasi tuleb minna. 46 punkti minekul polnud mitte kedagi metsas näha, ilm hakkas pilve kiskuma, tehtud vead olid hästi meeles ja tekkis tunne, et olen täiesti eksinud ja tundide kaupa juba metsas ekselnud. Edasi läks aga üsna hästi, kõhklused olid küll igal sammul, aga tagasi ma jõudsin. Soid oli nii et küll sai, ühes kohas olin puusadeni vees, aga vesi oli õnneks soe. Tulemustest ei maksa muidugi üldse rääkida. Nii vilets pole veel kunagi olnud. Kas on üldse mõtet sellise asjaga rohkem tegeleda?

Katsejänes

Samal ajal kui kõvemad tegelased Leedu metsades alustasid oma kannatuste rada, olin Keila metsas puutevaba SI pulga katsejäneseks. Toimus küll rattavõistlus, aga oli olemas ka jooksurada. Ega see pulk nüüd pulga moodi ei olnud, pigem käekella sarnane. Rihmaga ümber randme, checkis ja nullis pidi küll õigesti ja täpselt puudutama, aga KP-des käis asi lennult, rääkimata finišist. Piiks oleks võinud vast veidi valjem olla, aga kuulsin küll. Lisaks veel vilkus punane tuluke mõne korra. Vihma ei sadanud, seega ei tea selle asjanduse niiskuskindlust. Ei proovinud ka purunemiskindlust, kui on ikka polükarbonaadist, siis peaks tugev asi olema, aga silma järgi seda kindlaks ei ei oska teha.

Nagu jäneselt oodatakse, üritasin lipata nagu jaksasin, vahel keerasin ka padrikusse, et võsast läbi murdes hinge tõmmata. Punktid olid ilusasti teede ääres ratturite jaoks, seega punktide leidmisega vaeva polnud vaja näha.

Tulemused tulid väga head, poleks osanud lootagi.

Kaart selline.

Orienteerumiskuu algas

Eile algas orienteerumiskuu, kus Keilas, lähiümbruses ja veidi kaugemal saaks päris palju kaardiga ringi joosta.

1. mai teisipäevak Keilas, mis aprilli algusest edasi lükati.

5. mai RO Keilas, kuhu ka jooksuvõimalust pakutakse.
10. mai neljapäevak Klooga kandis.
12. mai Libahundi jälg Jägalas.
23. mai Harju MV valikorienteerumises Padisel.
24. mai neljapäevak Keilas.
Lisaks nendele peaks Keilas tulema ka Tiimspordi orienteerumisvõistlus, mille kuupäeva veel ei tea ja esialgne juhend ka maha võetud. Ehk ikka toimub.
Võiks ju minna kõikidele nendele, aga igasugu kevadtöid tuleb ka teha ja kahtluse alla satuvad just nädalavahetustel toimuvad üritused. Vaevalt, et minusugusel algajal ka Padisel midagi teha on.

Peale seda kõike peaks alustama treeningutega sügiseseks maratonijooksuks. Eks siis paistab, palju jõuab, aga võimalusi jätkub.

Eilsest suurt midagi meenutada polegi, joosta eriti ei jaksanud, paar väiksemat viga tegin ja kokkuvõtteks oma klassis neljas koht. Veelgi kõvem sõna aga seitsmes koht raja arvestuses, seal siis ka lisaks M40 klassile M21B, M50 ja N21A. Osalejaid rajal oli 91.

Ühegi punkti leidmisega raskusi ei tekkinud. Väikse vea tegin punktist 48 välja minnes, kaldusin liiga läände ja pidin väikse ringi tegema. Teine viga punktist 41 ära minnes ei tulnud läänepoolsele teele tagasi, vaid läksin idapoolsele rajale. Palju ei kaotanud, vast 30 sek. Läbi metsa minekut tuli rohkem, kui stardis kaarti uurides plaanis. Keskmine km aeg 7:47, pole kunagi nii kiire olnud. Kaotust võitjale 27,6 sek/km, pole kunagi nii vähe olnud. Punktis 50 olin lausa esikohal!

Kui kaart avaldatakse, panen teekonna ka.

Tase tõuseb

Mitte et mingil veekogul, mis on kevadeti täiesti loomulik, vaid ikka Keila O-ÖÖ-l. Järjekorras viies, meie jaoks kolmas. Enne starti ringi vaadates oli selge, et eelmise kahe aasta võitu pole enam lootagi. Ümberringi mitmeid nägusid, kes on ikka Eesti tasemel orienteerujad ja rogainijad. Eks Etsi reklaam tegi oma töö. Aga mis meil sellest, tähtsam oli võtta ära kõik punktid lubatud kolme tunni jooksul.

Kaart peos, uurisime seda ja panime plaani paika. Kuna osa punkte olid ikka päris kaugel, tekkis kahtlus, kas ikka jõuame ajaliselt kõikides punktides käia ja minut enne starti otsustasime läbida raja vastassuunas algselt planeeritule. See jättis võimaluse lõpus vajadusel osad punktid välja jätta.

Mõlemad pildid rajameister Etsi tehtud

Start ja kohe kiiremas tempos 32, et saada soodne positsioon võimalike lisaülesannete sooritamiseks. Suusaradu mööda Loodemäe poole, väike lõige läbi metsa ja 33. Sealt tagasi üle mäe ja ootamas lisaülesanne punktis 38, kus tuleb discgolfi kettaid loopida. Peale väikest ootamist asume Heikiga viskama, esimene ketas kohe sees, teine põrkab kettidest välja tagasi. Uus katse ja tehtud. Heikil läks veidi kiiremini.

Kohe teele ja paekiviaukude poole, võtame punkti 39, peale mida tuleb kolmekesi suuskadel läbida kümmekond meetrit. Saame hakkama suuremate probleemideta. Teejooks punkti 49 suunas, pole sellist jääl uisutamist nagu eelmisel aastal. Esimese hooga liigun valet kiviaeda mööda, aga õige aja otsa näeb Heiki ära.

Nüüd veidi mõtiskleda, kas enne võtta 50 või 48, aga kui tagant tulnud Mairolt suundub 48 poole, on asi otsustatud. 48 ja edasi lõunasse 50 suunas. Juba mõnikümmend meetrit teest eemal on selge, et rajameistri FB-s olnud info, et otseselt vette minema ei pea, ei vasta tõele. Minek 50-sse möödub jalad jääkülmas vees. Kui jalad olid ka enne märjad, siis nüüd on selge, et see oli ainult meeldiv jahedus võrreldes selle läbilõikava külmaga, mida praegu kannatada tuleb. Tagasiminekuks leiame kraavikaldal veidi kõrgema koha ja nii hull enam pole. Nüüd siis jooksuga loomade söödakohta, et jalad vähe soojemaks saada.

47 võetud, peame aru, kas minna ringiga mööda teed, läbi metsa lõunasse või läände. Mingi kitserada suundub lääne suunas, valime selle ja ilmselt oli õige otsus. Seda mööda saab enamjaolt lausa joosta, paksu lund pole kusagil ja välja jõuame täpselt õigesse kohta – punkti 46. Siit järgmisele läänepoolsele teele ja põhja poole punkti 45 otsima. Teede ristist läheme põhja poole, idast tuleb veel üks võistkond, kes liigub risti meie suunaga ja paratamatult arvame, et nad teavad kuhu lähevad ja korrigeerime vastavalt suunda. Äkki jõuame kuskile teele, mis tundub mulle kahtlaselt tuttav. Punktist põhja pool ei ole ju ühtegi teed, kompass näitab veidrat suunda, läheb mõni hetk mõistmiseks, et oleme teinud metsas tiiru ja tulnud tagasi samale teele, mille ristist punkti minema hakkasime. Teisel katsel ei lase enam häirida sisse tallatud radadest ja kedagi teist eksitamas ka ei ole.  Probleemideta jõuame punkti. Kaotasime ehk nii 5 min selle ringiga.

Aga edasi ATV rada mööda kaevikusse punktiga 44 ja suund nüüd tagasi ida poole. Lageda ääres ATV-ga sõidetud, kuid raja põhi on palju pehmem kui laupäeval ja jalad vajuvad sisse. Meenub üleeelmine aasta, kui sama teed läksime põlvini lumes, igal sammul lumekoorik säärekonte kraapimas. Sellega võrreldes on lausa lust ja jõudu tundub jätkuvat. Väike haak põhjapoole punkti 43,sealt tagasi ja 42. Nüüd on mõtlemise koht, kas proovida 40-le läheneda idast, läänest või otse läbi metsa. Otsustame idapoolse variandi kasuks ja paneme sinna minema, kui märkame jälgi, mis lähevad otse metsa. Kasutame võimalust ja nii jõuamegi täpselt punkti. Siit minek eelmise aasta vaevalisemale kohale krossirajal. Jäljed on küll ees ja lumi pole ka nii paks, kuid siis tekivad jälle ATV jäljed, mida pühapäeval veel ei olnud. Sealt saame kiiresti suure puu juurde ja läbi võsa tankide basseinini punkti 41 on ka keegi läinud. Seal saab ka jalad korralikult märjaks, aga talutavam kui 50 ümbrus.

Nüüd suusarajale ja sillani, kus punkt 34 tegelikult üldse mitte silla peal, vaid all ja koos lisaülesandega. Tuleb abistada jalahaavaga poissi. Heiki võtab kõne päästeametile, meie Helisega paneme sideme. Tõstame kannatanu kanderaamile ja viimane hetk veel meenub mulle, et peaks vist ikka pea eespool inimesega liikuma. Kohtunike märkusest jääb mulje, et olime esimesed, kes seda tegid. 35 ja vaja arvata käsikaudu kobades ära 5 asja, mis kohtunikul kotis. Üllatuseks on sekund enne meid punktis pool Saue Tammede võistkonda, keda oleksin arvanud küll juba finišis olevat. Nüüd veidi mudajooksu ja Heiki märkab punkti 36 tema õiges asukohas, mina läksin otsima ida poole. 37 juurde on ilus rada sisse tallatud ja jõuame veidi peale konkurente palle loopima. Nüüd on oluline viskamise kiirus, mitte täpsus. Üks läheb sisse ja kiirelt konkurentidele järgi, et kohta parandada. Kergliiklusteel saamegi neist mööda, aga punktile 31 läheneb vastane minust osavamalt, saab kümmekond sekundit edu ja kuigi pingutan nagu jõuan, on nad lõpus meist paar sekundit varem.

Aga läbi, hernesupp, tee, pulgakomm, kuivad jalanõud, soe jope ja lõkkesoojus. Esikolmik on selleks ajaks juba auhinnad kätte saanud. Aeg parem kui eelmisel aastal, koht sedakorda 8, GPS arvab, et läbisime 11,6 km ja teekond selline:

Kaks varvast sain mõnusasti valusaks, nii et pool ööd need hädaldasid ja ei lasknud magada. Ei tea kas sellel nädalal jooksma enam saabki. Aga 10.04 peaks Keilas teisipäevak olema ja veidi oleks ka mingit jooksuvormi vaja tekitada, kuigi selleks aega liiga vähe.

Emakeel

Emakeeles suhtleme ikka päevade kaupa, kui õigesti või valesti, sellele väga sügavalt mõtlemata. Eks see tuleb kuidagi iseenesest, nii nagu keegi oskab. Korra elus on õnnestunud mul eesti keeles hiilata oma teadmistega. Keskkooli viimases klassis arvas õpetaja, et mind oleks paslik saata eesti keele olümpiaadile. Ega ma väga palju vigu kunagi ei teinud, kui kirjandis oli üks grammatikaviga, siis seda oli juba palju. Pigem jäi minu jutukestes sisu nõrgaks. Varem olin käinud aineolümpiaadidel teistes õppeainetes nagu matemaatika, füüsika, inglise keel ja ajalugu, aga eesti keeles esmakordselt. Veidral kombel õnnestus saada koolis esikoht ja tuli minna esindama oma kooli rajooni olümpiaadile.

Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta, ainus ülesanne, mis meelde jäi, oli mingisugusest tundmatust soome-ugri keelest aluste ja öeldiste leidmine. Anti ette trükitud tekst, milles täiesti arusaamatud tähekombinatsioonid moodustasid sõnu ja need siis juba lauseid. Huvitav küll, aga kuidagi leidsin sellest mingi loogika, mille järgi hakkasin küsitud lauseliikmeid välja otsima. Õnnestus sellelt võistluselt kolmas koht saada. See ongi siis minu tipptulemuseks eesti keeles.

Piret oli teine meie kooli esindaja, tema sai vist teise koha, diplom on tal ei tea kus ja kontrollida sellepärast ei saa, aga diplomi või siis tunnustuskaardi sai ta kindlasti.

Eile õhtul tegin metsas suuskadel jäärajasõitu. Parema meelega oleks jooksma läinud, aga selle talve suusakilomeetreid oli ainult 13 viiesajast puudu, tuli see piir ometi ületada.

Ootame nüüd siis teisipäeva, et O-ÖÖ esikohta kaitsta.

Venitagem

….. korralikult oma ihuliikmeid peale pikemat sporditegevust. Täpsem info tuleb veidi allpool.

Pikemalt sai eile sõidetud üks Kõrvemaa suusamaraton, millel pikkust 38 km. Jälgisin ilmateadet juba varakult, et otsustada seal sõitmine. Esimese korraga ei õnnestunud, ilm oli külm ja minu õnneks lükati sõitu edasi. Sõbrapäeval avastasin, et regamine odavam ja kasutasin kohe võimalust. Siis tuli veel ainult valmistuda. Reedeõhtune valmistumine tähendas suuskade määrimist. Alla läks 2 kihti sinist parafiini ja selle peale 2 kihti madalafloorilist +1-4 temperatuurile. Ja harjasin nagu jõudsin.

Pühapäeva hommik tervitas lumesajuga. Vaikselt oli sadanud vist päris pikalt, maas oli korralik kiht värsket lund, mis mind sugugi ei rõõmustanud. Võistluskeskusesse jõudes ja rada vaadates tekkis väike kahtlus, kas üldse läbi jõuan sõita ja kas jõuan 3 tunni piirile, nagu vaikselt mõelnud olin.

Stardis hoidsin oma stardigrupi tahaotsa, sest minusugusel pole mõtet ette teistele risuks jalgu ronida. Esimese ringi tõusud nagu ikka vaikselt tatsudes, sest ees minnakse samas tempos ja pole ka mõtet juba esimesel ringil ennast ära küpsetada. Kuskil peale esimest joogipunkti vuhisesid mööda 5 min hiljem startinud lühikese maa sõitjad. Mingi rodu lapsi läksid, aga kuni järgmise joogipunktini olid pidevalt mul pildis. 10 km enne ringi lõppu näitas kell, et aega läinud 37 min. Püsis endiselt lootus jõuda ajaga alla 3 tunni. Rada ei olnud sugugi meeldiv, suht paks lahtine lumekiht ja libisemine mitte kõige parem.

Esimese ringi viimased tõusud oleks tahtnud äkilisemalt võtta, aga ei saanud, eessõitjaid ikka parasjagu jalus. 19 km peal ajaga 1:19:07, kohal 324.

Kohe teise ringi esimestel kilomeetritel möödusin õige mitmest suusatajast. Keegi möödus ka minust, aga sarnaselt eelmise ringi lastega jäi ka tema kümneks kilomeetriks minu ette mõnekümne meetri kaugusele. Rada tundus parem kui eelmisel ringil, lahtine lumi oli keskelt suuskadega minema lükatud ja kõva põhi väljas. Kõige raskem osa algas peale viimast joogipunkti. Vaikselt olin üksikutest suusatajatest möödunud kogu ringi vältel, aga nüüd oli tunne, et sellega on kõik. Paar-kolm km enne lõppu ühel jubedal tõusul tatsates nägin ees 5-6 liikmelist punti, aga ei tundnud mingit soovi neile järele tõmmata. Tõusu lõpul tuli keegi tagant. Tõmbasin serva poole, et kiirem sõitja mööda lasta, aga tema hõikas mulle: „Mine edasi, võta see grupp kinni. Kaks tõusu ainult jäänud, lihtsamad kui see siin.“ Uskumatu küll, aga sellest leidsin uut jõudu, viimase tõusu lõpuks olin saanud mööda kogu grupist, ainult üks mees läks laskumisele minust eespool. Temast libisesin mööda laskumise lõpus lagedale jõudes. Seal märkasin veel 3-4 suusatajat eespool minevat. Andsin aga takka ja viimasest kurvist tulin juba nendestki eespool. Kuni finišini mitte kedagi eespool.

Keegi on pildi ka teinud, vist õpetuseks kuidas sõita ei tohi.

Lõpp, aega kulus 2:37:23. Raudselt minu parim suusasõit, mis siiani teinud olen. Koht esialgses protokollis 300. Ilus number, tahapoole jäi veel 87 sõitjat. Igatahes tänud sellele ergutajale, kerkisin lõpuks ligi kümme kohta tänu temale. Teine ring siis minutijagu kiirem ja tõusin 24 koha võrra.

Aga nüüd kõik võimlema.

300

... km piir sai laupäeval üle sõidetud. Et selle aasta suusakilomeetreid siis. Nädala lõpus on ees Kõrvemaa 38km. Eelmisel kahel talvel olen jõudnud enne pikemat sõitu läbida ca 450 km, sellel aastal siis sadakond vähem, kui sellel nädalal veel paar lühemat sõitu teha. Näis, kas sellepärast ka vähem jaksan. Sellel aastal on küll teisiti see, et olen sõitnud madalama pulsiga. Keskmine pulss on olnud üle 160 ainult viiel korral. eelmisel aastal enne maratoni oli 25 korral kõrgem, üleeelmisel aastal 22 korral kõrgem. Ja sellel talvel pole tekkinud ka sellist väsimust jalgades nagu eelmistel aastatel. Aga pühapäeval siis prooviks selliselt, et kui suusk ikka vähegi libiseb, jõuda umbes 3 tunniga rada läbida. Eelmisel aastal oli Valgehobusemäel sama pikk distants, seal sain selle ajaga hakkama, aga seal polnud ka nii palju tõuse nagu Kõrvemaal on. Ilmaprognoos on hetkel väga mõnus, veidi külmakraade ja suht tuulevaikne. Ainult päikesepaistet ei pakuta.

Oli külm

Selle talve suurem külm juhtus nädalavahetusele. Hea on see, et kuskile pole kiiret ja on üsna ükskõik kas auto käivitub või mitte. Laupäeva hommikupoole 11 ajal ei käivitunud. Sellepeale võtsin suusad ja läksin metsa. Muidugi ajasin jalga kolm paari pükse, selga paksema jope, kätte voodriga villased kindad ja näkku hanerasva. Ainult varvastega ei saanud midagi ette võtta, sest saabastesse rohkem sokke ei mahu ja teeks asja veel hullemaks.
Aga suusatada oli jube. Mitte mingit libisemist ei olnud. Punnitasin ühe 5,5km ringi 8 minutit tavalisest aeglasemalt ja tulin ära. Varbad hakkasid ka külmetama, muidu oli OK. Nägin veel nelja suusatajat, kõik panid klassikat.
Pärast läks auto mootor ka käima.

Pühapäeval enam nii hirmus ei olnud, pükse vähem ja õhukese jopega täitsa hea.Llibises juba paremini, aga piisas mulle 11 km läbimisest. Rahvast oli palju rohkem ja autoga ei mingeid probleeme.

Kõrvemaa suusamaraton ja Keila suusasõit on nüüd mõlemad lükatud 26. veebruarile. Kui ilm on vastuvõetav siis vahelduseks Kõrvemaale, kui prognoos ei sobi, siis matkajaks Keilasse. Kolm nädalat on veel aega, jõuab ehk ka muidu suusatada ja kilomeetreid koguda.

Jää

Eile õhtupoole juhtusin nägema, kuidas Tammsaare pargis tõsteti paika jääskulptuure. Jää oli ilus kirgas nagu kraaniveest oleks tehtud.
See on vist Põhja Konn

 Ja siia tõsteti kotkas.

 Siin söögiriistad. Kahvli harusid veel ei ole.

 Sellel tükil vist sponsorite ja tegijate kirjad.

Ühel päeval juhtusin Kadaka Selverisse ja uksel selline silt. Kummaline, üks uks on neil Ehitajate tee poole ja teine Kadaka tee poole, ei tea kuhu inimesi saata tahtsid. Tegelikult oli avatud Kadaka tee poolne uks.

Läheb külmaks

Eelmisel nädalal olin eriti külmakartlik ja ei käinud ühelgi õhtul metsas suusatamas. Laupäeval võtsin ennast kokku ja otsustasin minna talvetriatloniste vaatama. Et väga külm ei oleks ja veidi sooja saaks, võtsin suusad ka kaasa. Metsa jõudsin täpselt selleks ajaks, kui esimesed tulid jooksuetapilt.

Tegin veidi pilte ja läksin 5,5 km ringile, triatlonistid samal ajal rattarajale.

Metsas said meie rajad kokku ja vaatasin, kui lihtne on lumel ikkagi suuskadega liikuda, võrreldes ratturite katsumusega.

Metsast tagasi tegin veel 2 väikest suusaringi, kiiremad võistlejad olid ka juba suuskadele saanud. Fotoka aku ilmselt hangus ja enam pilte teha ei saanud. Nägin Etsi vahetusalas ja mõtlesin, et ootan ta ära ja proovin, kui pikalt tal sabas suudan püsida. Esimene kilomeeter tundus tal päris kiire, aga kui Loodemäelt laskumisel tast jälle mööda libisesin, otsustasin hoopis temast eespool sõita. Laskumine küll suurt midagi ei näita, sest ega tal pole minu 87 kg võrdset vastu panna, aga kummalisel kombel jõudsin kiiremini ka tõuse võtta ja ootasin siis teda järgi. Oli vist rattarajal päris ära küpsenud. Kaks ja pool ringi saime koos sõita, siis tuli kõne ja käsutati mind metsast koju tagasi.

Pühapäeval läksin uuesti. Tahtsin proovida, kas külmaga kannatab ka vähe pikemalt sõita, mõeldes Kõrvemaa suusamaratonil osalemisele. Sain sõidetud 27,5km, aega läks 1:45:07, mis teeb kilomeetri ajaks minu jaoks täitsa korraliku 3:49. Eelmisel talvel jõudsin sellise kiiruseni alles veebruari lõpuks. Õiget määret ei ole ka viitsinud alla panna. Sõidan selle sama -1-7 parafiiniga, mis eelmisest nädalast alla jäi. Külm ilm väga suusatama ei meelita ja selle pärast ei taha ka külma ilma määret panna. Aga noh, külmaks nüüd ju alles läheb. Kõrvemaale kindlasti selle nädala lõpus ei lähe. Ehk teen hoopis kaasa Keila suusasõidu 30km matkajana 24.02 ja Tallinna maratoni 04.03. Selleks ajaks on vast soojem ka juba. Aga eile hangus pulsikella patarei, panin varruka peale ja ei saanud piisavalt sooja käevarrest. Parema jala varbad olid veidi külma saanud, aga muidu polnud hullu. Esimest korda kasutasin buffi – on ikka hea asi välja mõeldud küll. Nüüd hakkab siis kilomeetreid 200 kanti suusatatud saama. Ja talve tundub edasigi jätkuvat.

25 täis

Ikka selle aasta suusakilomeetreid. Kangemad suusatajad alustasid juba nädal tagasi - esmaspäeva ja teisipäeva õhtul nägin mõningaid. Ise läksin suuskadega esimest korda laupäeval. Oli raske - rada pehme ja lumi värske, suusk eriti ei libisenud. Pühapäeval hoopis teine asi, oli kohe lust sõita. Tegin laupäeval 10 km, pühapäeval 15 km. Sõitsin õhtul pimedas valgustatud ringi. Kuidas kaugemal metsas rada on, seda ei tea. Kui lund juurde peaks tulema, proovin vast järgmisel nädalavahetusel pikale ringile minna.
Huvitav, kas on normaalne, et musträstas hüppab praegusel ajal hangedes ringi?

Pilt on küll eelmisest talvest.

Kaalukad ajad

Kaalukad ajad on kätte jõudnud. Ühed pühad just läbi ja teised kohe algamas. Nohust sain lahti ja käisin jälle üle paari nädala jooksmas. Tempo on aeglane ja pulss kõrge, kehakaal 6-7 kg suurem suvisega võrreldes. Sai ilmselt pühade ajal korralikult söödud.
Siga ka muuhulgas. Aga sinilillede pungad hakkavad varsti puhkema. Järgmise nädala lõpus Keilas suusahooaja avavõistlus.

Jälle möödas

2011 spordiaasta minu jaoks lõppenud. Viimane võistlus oli juba jupp aega tagasi, peale seda olen ainult veidi jooksnud metsavahel, aga sedagi minimaalselt. Nüüd on veel nohu ka ja ei tea, kas sellel aastal üldse enam midagi teengi.

Aasta algas selliselt, et sain ikka ühe pikema suusasõidu tehtud. Õigel ajal tuli haigus kallale ja sain suusahooaja lõpus alles ühe maratoni sõidetud. Eks see näitas mulle jällegi, et suusatamise tase on mul alla igasugust arvestust.
Märtsi lõpus Keila O-ÖÖ võit HP-Sport Teami koosseisus. Igal juhul oluliselt kergem kui eelmisel talvel – raskeid lumes sumpamise etappe oli oluliselt vähem. Lisaülesandeid jällegi rohkem. Minu arvates võiksid korraldajad mõelda paremaks ürituse läbiviimiseks ehk paari asja. Stardiala võiks piirata lindiga – seekord oli mitmeid kavalpäid, kes enne stardisignaali püüdsid vaikselt minema hiilida. Ühele võistkonna kaardile peaksid olema tehtud kõik märked. Mitte selliselt, et osad ühel, osad teisel ja osad võib-olla ka kolmandal. Lisaülesanded võiksid olla hajutatud stardist kaugematesse punktidesse.
Aprilli lõpus oli Jüriöö jooks, kodumetsas läks päris hästi minu arvates.
Mai algul Mikuga Libahundil, kerge matk minu jaoks.
Mai lõpus alustasin jooksutrenniga, et sügisel maraton läbida.
Juunis kaks neljapäevakut – Kloogal läks üpris nurja, Padisel aga võis rahule jääda.
Juulis oli rogaini EM. Muidu hea, aga jalatallad ei pidanud vastu. Ei osanud kuidagi jalgu ette valmistada ega hoida, nüüd juba targem, tuleb millalgi ikka uuesti proovida, et 24h ikka vastu pidada.
Mõni päev hiljem Keilas Üks-ühele o-sprint. Kuidas sa ei lähe, kui kodust mõnisada meetrit starti ja rada oma majast mööda läheb. Arvan et sain üsna hästi hakkama – viimaseks ei jäänud.
Keila poolmaraton jäi hirmsa vihma pärast jooksmata.
Augusti lõpus veel üks neljapäevak kodumetsas – kah üpris edukas tulemus kokkuvõttes.
Septembris elu esimene maratonijooks. Jalad olid valusad, aga mingit hirmsat ärakukkumist ei olnud, sain tulemuse sellise nagu lootsingi.
Oktoobri algus 8h rogaini. Ei läinud kõige paremini, ei tahtnud jõge ületada ja seepärast jäi ka planeering kehvaks. Lisaks ühel etapil vale teevalik meeletu hulga kraavidega.
Kõige ekstreemses ületus oli selline.

Oktoobri lõpus jälle Libahunt, kahe etapi kokkuvõttes Mikuga väga hea tulemus, kuigi läksime lihtsalt metsa jalutama, sammugi kuskil ei jooksnud.

Selline see aasta siis oli.
Suusatamas käisin kokku 38 korda, 543 km, selle läbimiseks kulus 37 tundi ja 50 min.
Jooksu sain 61 korral 703 km, aega läks 64 tundi, 8 min.
Orienteerusin kokku nii 35km ja 4,5 tundi.
Rogainidelt umbes 140 km ja 36 tundi.
Kõik kokku siis 1421 km ja 143 tundi.

Ammune lugu praeguselt kuulsalt lauljalt. Kvaliteet sama, mis kunagi omal lindilgi oli.

Jälle lumi

Tuli kauem oodata kui eelmisel aastal, aga näe - nüüd sajab. Kauaks vist ei ole, aga õhtune jooksmine tuleb ilmselt edasi lükata. 700 km sai nüüd täis, lisaks umbes 40 km orienteerumist ja 140 km rogaine. Suuska selle aastanumbri sees 543 km, ehk tuleb lisa.

Aga soomlastele kena iseseisvuspäeva.