Kes kiirelt alustab, see kiirelt kannatab

Nii võib öelda minu eilse maratoni kohta. Oli ju teada, et jooksnud pole sugugi rohkem kui eelmisel aastal, viimased kolm päeva mitte just kõige paremini toitunud ja laupäevane kartulivõtt pidid kõik negatiivselt mõjuma. Aga seekord oli märk maas ja muidugi kange tahtmine seda üle joosta.

Kõigepealt tuli mõelda riietusele, sest hommikune 10 soojakraadi ja merelt puhuv põhjatuul ei tundunud eriti meeldiva variandina. Lõpuks läksin ikkagi lühikeste pükste ja särgiga ja külma käes ei kannatanud ka. Kaasa jällegi MP3 igavuse ja nüriduse peletamiseka ning üks geel, sest seekord lubati ainult ühes punktis geeli pakkuda.
Start ja minema, eelmise aastaga võrreldes tundus igavene suur punt olevat, ei osanud sealt seest kuskilt kilomeetritähiseid märgata. Esimest nägin alles numbriga 4 peale Russalka joogipunkti. Joogipunktis oli selline mass koos, et raske oli laua äärde pääseda, aga laud oli õnneks pikk ja rabasin oma joogi laua lõpust, kus oluliselt hõredam. Jooks tundus üsna kiire olevat, 10 km peal ajaga 53.00 kohal 720. See ainult veidi aeglasem minu esimesest sü gisjooksu 10 km ajast aastal 2006.
Peale tagasipööret sai jälle vaadata seda õudust, kui kaugel on Toompea, ümber mille tuleb joosta, siis jälle siia tagasi ja uuesti sinna. Aga edasi ja enne Pirita silda märkasin ees jooksvat Eerot. Olin tal juba paari meetri kaugusel kui täpselt silla alguses jagas keegi geele. Olin juba napilt möödas, aga kerasin ringi ja võtsin ka ühe. Teises silla otsas joogipunkt, kus sai geeli alla loputada. Eero oli ette jõudnud, aga mere äärde jõudes olin tal järel. Rääkisin talle, et pole oma tempost eriti teadlik, sest pole märganud ühtegi tempomeistrit, millele ta vastas, et 3.45 on sellesama grupi ees, mille sabas me jooksime. No siis tuli tempo maha võtta ja grupis püsida. Õnnestus. Poolmaratoni ajaks 1.51.47 ja koht 718. See aeg tuli oluliselt parem kui selle aasta Keila poolmaratonil.
Ilmselt oli geel see, tänu millele suutsin grupis püsida kuni Pirita teeni, seal vaikselt juba jäin. Eero oli varem maha jäänud, kui kaugele, seda ei tea, sest kogu jooksu ajal kordagi taha ei vaadanud. Väsimus oli juba jõhker, aga silla teises otsas jagas keegi jälle geeli, mul ilmselt vedas, sest ta õngitses taskust neid kaks ja surus mõlemad mulle pihku. Nüüd tuli kannatada kuni järgmise joogipunktini, kus olin kavatsenud võtta sisse enda kaasavõetud geeli. Sinna küll jõudsin, aga tempo oli masendavalt aeglustunud.  Vist olin kilomeetril 29 kui tekkis tunne, et nüüd peab oksendama. Seda ma siiski ei teinud, aga kohe jõudsin kohta, kus keegi oli minu mõtte jõudnud juba teoks teha. 30 km peal 2.40.47 kohal 711.
Peale tagasipööret tuli kohe Eero vastu, veidi edasi ja enam ei suutnud ning läksin üle kõnnile. Eero tuli ja läks. Läksid teisedki. Aga vist hakkas geel jälle mõjuma ning suutsin jälle veidi sörkida. Järgmises joogipunktis veel üks geel. Pirital hakkas äkki vasaku jala reie tagaküljel mingi lihas krambimärke ilmutama. Uskumatu, seda tunnet pole eriti kohanud. Sillal jälle geeli ja vaikselt sörkides edasi. Tempo umbes 6 min/km. Pidevalt ootasin, millal nelja tunni grupp mind alla neelab ja oma teed läheb. Kaasa minna poleks jõudnud. Kuskil mere ääres möödusin kõndivast Kaimarist, kes ütles märksõnaks liiga kõva algtempo. Sama minulgi, aga suutsin ikkagi mingitsorti jooksusammu teha. Russalka juures veel viimane geel, joogipunktidest ei läinud juba ammugi jooksujalu, vaid kõndides. Tõusu Paksu Margareeta juurde võtsin samuti käies, aga hakkas tekkima lootus, et nelja tunni punt ei pruugigi järele jõuda. Tagasi vaadata ei julgenud. Viimased kilomeetrid, pingutused ja võitlus krampi kiskuva lihasega ja kohal. Aeg 3.55.38, koht 741. Väga hullusti ei hävinudki.
Järgmine jõhker kogemus oli pakihoiust koti kätte saamine. Selline mulje oli, et kõik kotid olid suurde hunnikusse kuhjatud ning seal siis sobrati ja otsiti. Sellest ajast kui leti ette sain kulus 20 minutit selleni kuni minu kott üles leiti.
Maratoniala mõnus nagu mullugi. Kas kunagi veel – ei tea, ei julge lubada, aga päriselt kriipsu peale tõmmata ka mitte. Praegu põlved veidi valusad ja parema jala kannakõõlus ka, aga need ei teinud mulle vähemalt jooksu ajal haiget nagu eelmisel aastal. Vist said uued tossud korralikud.