Alustama peaks aga sellest, et esmaspäeval jätsin pika jooksu 20km peal pooleli, sest kannakõõlus hakkas haiget tegema. Kaks päeva jätsin vahele, ei valutanud, ja siis Keilas neljapäevak, mida ometi vahele jätta ei saa.
Alustuseks saatsin kaks poissi nöörirajale. Nad küll arvasid, et saavad ka raskema rajaga hakkama ja leiavad kõik punktid, sest neil on ju kompass. Mina seda hästi ei uskunud ja korraldajad aitasid nad ümber veenda.
Aga siis sain ise kaardi ja kohe selge, et seekord tuleb hakkama saada Keila metsa halvema küljega. Eelmisel kolmel korral oli üsna lihtne olnud, aga seekord mitmed vastikud kohad sees.
47 pole veel midagi keerulist, silla alt läbi, üle valli, üle lageda ja metsa vahele. Rahvas liigub igasugustes suundades, aga õigele poole ainult üks proua, kes mind lahkelt endast mööda laseb.
54 SOS küla poole viivale teele ja seal joostes tunnen, et kannakõõlus hakkab jälle haiget tegema. No vaatame, kui hulluks asi läheb. Aga punkti minekuks 2 varianti, kas aia äärt mööda paremalt poolt või teed mööda vasakult. Valin parempoolse variandi, sest lühem tee. Võsa vahele keerates oskan punktist lähedalt mööda minna ja teen põhja pool suure kaare, aega läheb kõvasti kaotsi.
55 otsustan, et kasutan reljeefi ja ei hakka teed mööda jooksma. Isegi kannatab seal jooksusammu, teha, ei ole nii hirmsalt tihe see mets. Mingil hetkel avastan end juba lageda serva lähedal, pole mõtet metsas aega raisata, teed mööda saab kiiremini. Kuskilt keeran metsa tagasi, seal hulgub õige mitmeid teisigi, kes ilmselt punkti otsivad. Otsin siis minagi, jõuan kiviaiani ja tuleb tagasi pöörata. Mida ma üldse otsin, kaardil on pruun rist, mida see peaks tähistama, ei oska ettegi kujutada. Mingi reljeefivorm, aga täpsemalt ei tea. Lõpuks näen punkti ja kohe kõrval on suur sipelgapesa. Nende kahe punkti peale läks aega ikka nii meeletult kaotsi, et head tulemust enam loota ei ole. Kahju, kodumetsas oleks tahtnud ikkagi hästi joosta.
57 peale eelmist punkti on mõte üle lageda jooksust peast kindlalt kadunud, lähen teid mööda, kõik rajad tuttavad, metsa keeran veidi hilja, aga aega eriti ei kaota. Kiiresti küll ei jooksnud, aga omas klassis sellelt etapilt neljas aeg, millega tõusin kohe 11 kohta.
36 vastik suunaga minek, aga saab isegi joosta veidi, üle ühe tee, siis teise ja näen ühte punkti, mis küll liga vara ette tuleb. Ongi vale. Edasi jõuan kohta, kus lagendik paistab nii vasakul kui paremal, kaardil aga ainult üks. Lähen põhjapoolse suunas, punkti ei märka ja jooksen alla lõunapoolset vaatama. Punkti pole ka seal. Uuesti põhja poole tagasi ja seal nurgas see punkt ikkagi on. Jälle kaotan aega, aga mitte väga kohutavalt.
60 söödamaja juurest mööda, püüan reljeefi abil punkti lähedale jõuda ja korras, leian.
31 üle tee ja kiviaia, loha korralik ees ja punkt käes.
50 siit pole muud kui kiiresti teele jõuda ja sealt siis punktini. Tee on aga teadagi kus. Etapilt lausa teine aeg. Uskumatu.
51 lageda serva mööda, lõunasse suure puu juurde ja punkt juba paistab.
41 krossirajale, üle lageda ja valin põhjapoolsema tee punkti jõudmiseks, et ei peaks üle künka jooksma.
53 kõige otsem tee oleks sihti mööda, aga seda sihti pole kunagi suutnud leida ja otsustan mööda teid minna. Saan paar sammu joostud, vaatan paremale ja näen justkui sihti. Keeran metsa, aga ikkagi oli see mingi viirastus vist. Jooksuga teele ja ikkagi sedakaudu. Punkt on olemas, seal kus peabki.
39 kiirelt metsast välja ja puhas jooksuetapp. Jooksen mööda kellestki, kes jooksutrenni teeb. Punkti minek pole üldse probleem, kaardilt midagi vaadata pole vaja. Uskumatu teine koht etapilt ja seda puhtal jooksuetapil haige jalaga. Liidrist 36 sek kiiremini. Kus nad kõik aega viitsid, ma ei ole ju mingisugune jooksja, et sellisel etapil nii kõrgel kohal olla.
35 jälle teed mööda, seda kivi ma tean ja punkti leian probleemideta.
34 rada mööda, metsa sisse keerates jääb üks vanem proua ette, mööda ei saa ja pean tema tempoga leppima.
33 kiirelt rullirajale, Tankimäe poole ja nüüd üks vanem härra ees, kellest mööda ei mahu. Lagedale jõudes saab kiiremini jälle. Huvitav, et minu ees minejad lähevad kõik kõige järsemat ja kõrgemat tõusu mööda. Ise hoian paremale, veidi ronimist ja siis saab juba asfaldil üles mäkke joosta. Siit jälle teine aeg, teised vist ei viitsinud mäkke joosta.
32 mäest alla, mööda teed ja metsa auku otsima. Punkt paistab, augu serval käib jalg kahekorra ja kukun selga ees jooksvale tütarlapsele. Loodan, et ta väga haiget ei saanud.
61 kahekorra käinud jalg kannatab joosta küll, üles sillale ja alla finišisse.
Läbi. Head tulemust loota ei ole, aeg on küll esimest korda päevakul alla ühe tunni. Seegi hea.
Õhtul tulevad tulemused Uskumatu 7. koht. Aga nii 5 min jäi ikkagi varu kõikide ekslemiste peale kokku.
Rada võis olla midagi sellist.
Nüüd siis hoolega jalga ravima. Määrin hommikul ja õhtul Fastum Geliga, ehk aitab. Esmaspäeval proovin jälle joosta. Kui paremaks ei lähe, peab maratonile vist valuvaigistid kaasa võtma? Igatahes starti lähen.
