Eilse neljapäeva õhtu oli veidi teisiti kui muidu. Nagu ikka
Keilas ja nagu sageli ka metsas, aga sedakorda kaardiga, kompass ka taskus ja
raha eest. Mis seal muud kui neljapäevak. Varem avaldatud infost võis arvata,
et sedakorda saab tundma seda metsa ka halvemast küljest ja nii see oligi.
Kaarti vaadates arvasin, et see nüüd küll hästi lõppeda ei saa, palju punkte
justkui suvalistes kohtades metsavahel, jooksmiseks kehakaalu ka mõni kilo
liiast ning pool ööd magamata.
Kõik sujus kuni punktini 36. Seal jäin vahtima, et sihist
üle ei jookseks, arvasin, et olen suunaga jälle paremale kaldunud nagu
tavaliselt ja pöörasin vasakule. Veidi maad edasi ja pöörasin uuesti tagasi,
asi oli kahtlane. Olingi mõne meetri kauguselt punktist mööda tulnud, sest
otsisin sihti ja punkt jäi märkamata. Järgmise võtsin eriti ettevaatlikult ja
siis jälle veidi lõdvemalt kuni minekuni punkti 44. Ega seal muud imelist ei
olnudki kui vaja õiget suunda hoida, millega aga tavaliselt hakkama ei saa. Nii
ma siis vaikselt läksingi ja päris täpselt. 45-ga oli juba lihtsam, seal
igasugu orientiire palju rohkem. Edasi ainult liikumiskiiruse küsimus.
Koht tuli 7, aega läks 51:04, GPS näitas 6,4 km, Teekonnal
52-55 vahel mingi imelik jõnks, mida tegelikult ei teinud.
No comments:
Post a Comment