Kui kunagi on mind kutsutud sünnilinna järgi kohtlaseks
ümber järve, siis eilsel neljapäevakul olin igatahes sooda ümber järve. Juba
esimesse punkti tormasin liiga paremale ja arvasin, et punkti tuleks veelgi
rohkem paremalt otsida, aga muidugi oli see hoopis vastupidises suunas.
Edasi polnud nagu vigagi kuni 42 mööda jooksin ja 100m
tagasi pidin tulema. Kohe järgmisega sama lugu, mööda ja veelgi kaugemale, kuni
raudtee paistma hakkas. Siis olin alles piisavalt veendunud, et tagasi tuleb minna.
46 punkti minekul polnud mitte kedagi metsas näha, ilm hakkas pilve kiskuma,
tehtud vead olid hästi meeles ja tekkis tunne, et olen täiesti eksinud ja
tundide kaupa juba metsas ekselnud. Edasi läks aga üsna hästi, kõhklused olid
küll igal sammul, aga tagasi ma jõudsin. Soid oli nii et küll sai, ühes kohas
olin puusadeni vees, aga vesi oli õnneks soe. Tulemustest ei maksa muidugi
üldse rääkida. Nii vilets pole veel kunagi olnud. Kas on üldse mõtet sellise
asjaga rohkem tegeleda?
No comments:
Post a Comment