Emakeeles suhtleme ikka päevade kaupa, kui õigesti või valesti, sellele väga sügavalt mõtlemata. Eks see tuleb kuidagi iseenesest, nii nagu keegi oskab. Korra elus on õnnestunud mul eesti keeles hiilata oma teadmistega. Keskkooli viimases klassis arvas õpetaja, et mind oleks paslik saata eesti keele olümpiaadile. Ega ma väga palju vigu kunagi ei teinud, kui kirjandis oli üks grammatikaviga, siis seda oli juba palju. Pigem jäi minu jutukestes sisu nõrgaks. Varem olin käinud aineolümpiaadidel teistes õppeainetes nagu matemaatika, füüsika, inglise keel ja ajalugu, aga eesti keeles esmakordselt. Veidral kombel õnnestus saada koolis esikoht ja tuli minna esindama oma kooli rajooni olümpiaadile.
Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta, ainus ülesanne, mis meelde jäi, oli mingisugusest tundmatust soome-ugri keelest aluste ja öeldiste leidmine. Anti ette trükitud tekst, milles täiesti arusaamatud tähekombinatsioonid moodustasid sõnu ja need siis juba lauseid. Huvitav küll, aga kuidagi leidsin sellest mingi loogika, mille järgi hakkasin küsitud lauseliikmeid välja otsima. Õnnestus sellelt võistluselt kolmas koht saada. See ongi siis minu tipptulemuseks eesti keeles.
Piret oli teine meie kooli esindaja, tema sai vist teise koha, diplom on tal ei tea kus ja kontrollida sellepärast ei saa, aga diplomi või siis tunnustuskaardi sai ta kindlasti.
Eile õhtul tegin metsas suuskadel jäärajasõitu. Parema meelega oleks jooksma läinud, aga selle talve suusakilomeetreid oli ainult 13 viiesajast puudu, tuli see piir ometi ületada.
Ootame nüüd siis teisipäeva, et O-ÖÖ esikohta kaitsta.
No comments:
Post a Comment