Venitagem

….. korralikult oma ihuliikmeid peale pikemat sporditegevust. Täpsem info tuleb veidi allpool.

Pikemalt sai eile sõidetud üks Kõrvemaa suusamaraton, millel pikkust 38 km. Jälgisin ilmateadet juba varakult, et otsustada seal sõitmine. Esimese korraga ei õnnestunud, ilm oli külm ja minu õnneks lükati sõitu edasi. Sõbrapäeval avastasin, et regamine odavam ja kasutasin kohe võimalust. Siis tuli veel ainult valmistuda. Reedeõhtune valmistumine tähendas suuskade määrimist. Alla läks 2 kihti sinist parafiini ja selle peale 2 kihti madalafloorilist +1-4 temperatuurile. Ja harjasin nagu jõudsin.

Pühapäeva hommik tervitas lumesajuga. Vaikselt oli sadanud vist päris pikalt, maas oli korralik kiht värsket lund, mis mind sugugi ei rõõmustanud. Võistluskeskusesse jõudes ja rada vaadates tekkis väike kahtlus, kas üldse läbi jõuan sõita ja kas jõuan 3 tunni piirile, nagu vaikselt mõelnud olin.

Stardis hoidsin oma stardigrupi tahaotsa, sest minusugusel pole mõtet ette teistele risuks jalgu ronida. Esimese ringi tõusud nagu ikka vaikselt tatsudes, sest ees minnakse samas tempos ja pole ka mõtet juba esimesel ringil ennast ära küpsetada. Kuskil peale esimest joogipunkti vuhisesid mööda 5 min hiljem startinud lühikese maa sõitjad. Mingi rodu lapsi läksid, aga kuni järgmise joogipunktini olid pidevalt mul pildis. 10 km enne ringi lõppu näitas kell, et aega läinud 37 min. Püsis endiselt lootus jõuda ajaga alla 3 tunni. Rada ei olnud sugugi meeldiv, suht paks lahtine lumekiht ja libisemine mitte kõige parem.

Esimese ringi viimased tõusud oleks tahtnud äkilisemalt võtta, aga ei saanud, eessõitjaid ikka parasjagu jalus. 19 km peal ajaga 1:19:07, kohal 324.

Kohe teise ringi esimestel kilomeetritel möödusin õige mitmest suusatajast. Keegi möödus ka minust, aga sarnaselt eelmise ringi lastega jäi ka tema kümneks kilomeetriks minu ette mõnekümne meetri kaugusele. Rada tundus parem kui eelmisel ringil, lahtine lumi oli keskelt suuskadega minema lükatud ja kõva põhi väljas. Kõige raskem osa algas peale viimast joogipunkti. Vaikselt olin üksikutest suusatajatest möödunud kogu ringi vältel, aga nüüd oli tunne, et sellega on kõik. Paar-kolm km enne lõppu ühel jubedal tõusul tatsates nägin ees 5-6 liikmelist punti, aga ei tundnud mingit soovi neile järele tõmmata. Tõusu lõpul tuli keegi tagant. Tõmbasin serva poole, et kiirem sõitja mööda lasta, aga tema hõikas mulle: „Mine edasi, võta see grupp kinni. Kaks tõusu ainult jäänud, lihtsamad kui see siin.“ Uskumatu küll, aga sellest leidsin uut jõudu, viimase tõusu lõpuks olin saanud mööda kogu grupist, ainult üks mees läks laskumisele minust eespool. Temast libisesin mööda laskumise lõpus lagedale jõudes. Seal märkasin veel 3-4 suusatajat eespool minevat. Andsin aga takka ja viimasest kurvist tulin juba nendestki eespool. Kuni finišini mitte kedagi eespool.

Keegi on pildi ka teinud, vist õpetuseks kuidas sõita ei tohi.

Lõpp, aega kulus 2:37:23. Raudselt minu parim suusasõit, mis siiani teinud olen. Koht esialgses protokollis 300. Ilus number, tahapoole jäi veel 87 sõitjat. Igatahes tänud sellele ergutajale, kerkisin lõpuks ligi kümme kohta tänu temale. Teine ring siis minutijagu kiirem ja tõusin 24 koha võrra.

Aga nüüd kõik võimlema.