2011 spordiaasta minu jaoks lõppenud. Viimane võistlus oli juba jupp aega tagasi, peale seda olen ainult veidi jooksnud metsavahel, aga sedagi minimaalselt. Nüüd on veel nohu ka ja ei tea, kas sellel aastal üldse enam midagi teengi.
Aasta algas selliselt, et sain ikka ühe pikema suusasõidu tehtud. Õigel ajal tuli haigus kallale ja sain suusahooaja lõpus alles ühe maratoni sõidetud. Eks see näitas mulle jällegi, et suusatamise tase on mul alla igasugust arvestust.
Märtsi lõpus Keila O-ÖÖ võit HP-Sport Teami koosseisus. Igal juhul oluliselt kergem kui eelmisel talvel – raskeid lumes sumpamise etappe oli oluliselt vähem. Lisaülesandeid jällegi rohkem. Minu arvates võiksid korraldajad mõelda paremaks ürituse läbiviimiseks ehk paari asja. Stardiala võiks piirata lindiga – seekord oli mitmeid kavalpäid, kes enne stardisignaali püüdsid vaikselt minema hiilida. Ühele võistkonna kaardile peaksid olema tehtud kõik märked. Mitte selliselt, et osad ühel, osad teisel ja osad võib-olla ka kolmandal. Lisaülesanded võiksid olla hajutatud stardist kaugematesse punktidesse.
Aprilli lõpus oli Jüriöö jooks, kodumetsas läks päris hästi minu arvates.
Mai algul Mikuga Libahundil, kerge matk minu jaoks.
Mai lõpus alustasin jooksutrenniga, et sügisel maraton läbida.
Juunis kaks neljapäevakut – Kloogal läks üpris nurja, Padisel aga võis rahule jääda.
Juulis oli rogaini EM. Muidu hea, aga jalatallad ei pidanud vastu. Ei osanud kuidagi jalgu ette valmistada ega hoida, nüüd juba targem, tuleb millalgi ikka uuesti proovida, et 24h ikka vastu pidada.
Mõni päev hiljem Keilas Üks-ühele o-sprint. Kuidas sa ei lähe, kui kodust mõnisada meetrit starti ja rada oma majast mööda läheb. Arvan et sain üsna hästi hakkama – viimaseks ei jäänud.
Keila poolmaraton jäi hirmsa vihma pärast jooksmata.
Augusti lõpus veel üks neljapäevak kodumetsas – kah üpris edukas tulemus kokkuvõttes.
Septembris elu esimene maratonijooks. Jalad olid valusad, aga mingit hirmsat ärakukkumist ei olnud, sain tulemuse sellise nagu lootsingi.
Oktoobri algus 8h rogaini. Ei läinud kõige paremini, ei tahtnud jõge ületada ja seepärast jäi ka planeering kehvaks. Lisaks ühel etapil vale teevalik meeletu hulga kraavidega.
Kõige ekstreemses ületus oli selline.
Oktoobri lõpus jälle Libahunt, kahe etapi kokkuvõttes Mikuga väga hea tulemus, kuigi läksime lihtsalt metsa jalutama, sammugi kuskil ei jooksnud.
Selline see aasta siis oli.
Suusatamas käisin kokku 38 korda, 543 km, selle läbimiseks kulus 37 tundi ja 50 min.
Jooksu sain 61 korral 703 km, aega läks 64 tundi, 8 min.
Orienteerusin kokku nii 35km ja 4,5 tundi.
Rogainidelt umbes 140 km ja 36 tundi.
Kõik kokku siis 1421 km ja 143 tundi.
Ammune lugu praeguselt kuulsalt lauljalt. Kvaliteet sama, mis kunagi omal lindilgi oli.
Tuli kauem oodata kui eelmisel aastal, aga näe - nüüd sajab. Kauaks vist ei ole, aga õhtune jooksmine tuleb ilmselt edasi lükata. 700 km sai nüüd täis, lisaks umbes 40 km orienteerumist ja 140 km rogaine. Suuska selle aastanumbri sees 543 km, ehk tuleb lisa.
Laupäeval olime Mikuga Kuusalus selle aasta teise Libahundi võistluse stardis. Ilm ei tõotanud just kõige parem tulla ja lõpuks jätsime selga paksud joped ja Mikk läks kummikutes. Raja tegime sellise 15km lennulinnulise pikkusega lootuses nii 20km matkaga piirduda.
Stardiülesande küsimuste vastuseid kõiki ei teadnud ja saime summaks 31. Selle numbriga jaama aga ei olnud ja valisime kõige lähema ehk 26.
Siis teele. 28 maantee all tunnelis, edasi 30 – ei viitsinud isegi kaarti vaadata, sest rahvas läks ees, nende suund tundus õige olevat ja hoidsime lihtsalt sabasse.
Kaheste rida 22-23-24-25 kõik ainult kõndimise vaev. 25 otsis keegi küll paaniliselt juba pool kilomeetrit varem, tema kaaslased jalutasid samal ajal rahulikult teed mööda punkti poole.
81 tuli ronida kahe prussijupiga liivasest künkast üles, jalga maha panna ei tohtinud. Saime meiegi sinna kõrgele. Kohtunik tegi pilte.
84 kohe jälle lisaülesandele. Sedapuhku saime ka hakkama, kuigi nööri pikkus ämbri tassimisel oleks võinud olla seotud ka tassija kasvuga.
42 poole minnes sõime võileiba ja mõtlesin, kuidas peaks järgmise punkti võtma? Tähistuse järgi õuealal, kuhu minna nagu ei tohiks. Mikk käis keldris ära, vastik hais oli olnud.
60 läbi metsa põhjapoolsele teele, oja nurka ja suuna järgi punkti. Jõudsime kuidagi eriti täpselt kohale.
54 ei hakanud kohe suunda panema, arvasin, et läheme üle tee ja üle lagendiku ja siis vaatame suunda, aga kaldusime liiga paremale ära. Ühel hetkel kahtlustasin, et oleme idapoolsel lagendikul. Vihma hakkas kõvemini sadama ja jätsin Miku ühe kuuse alla ootama, ise läksin punkti kammima. Oligi nii, et punkt sadakond meetrit lääne pool. Tagasi tulles Mikku kuuse all enam ei olnud – oli juba kuuse otsas.
56 joogipunktina märgitud ja Mikk jõi peoga ojast, sest oli oma 1,5 liitrit juba kotist ära kasutanud.
47 säilitasime silmsideme kui Mikk seisis raiesmiku keskel oleval teel ja mina võtsin idaservast punkti.
Siht 55 suunas oleks vahepeal võinud küll kaardilt kustutada, sest tegelikult seda osaliselt ei eksisteerinud. Aga kaarhalli konstruktsioonil sai turnitud ja punkti kah kätte.
85 lugesime teid ja radasid, liitsime numbreid ja oli ka õige numbriga jaam olemas. Seal kohtusime ka rajameistriga.
Tema tegi selle pildi.
26 oleks kaardi järgi justkui surnuaia kõrvalt tee läinud, aga keegi oli värava ette pannud ja sellega läbipääsu sulgenud. Suurt ringi teinud ka veidi ida poolt ringi minek. Mööda peatänavat, silla alt läbi ja käes.
31 leidsime ka sealt, kus olema pidigi.
Tund aega oli veel aega kui läksime meie viimase punkti ehk 40 poole. Tempo oli juba väga vaevaline, pidin kogu aeg ootama. Lisaülesanne tehtud võtsime finiši ajaga 5 h 11 min. Kokku saime 80 punkti, kahtlus oli muidugi veel stardipunkti õigsuses. Sõime, ootasime veidi tuttavaid ja lahkusime.
Kodus vaatasime küsimuste õiged vastused järgi ja tuli välja, et panime koba peale õige punktisumma.
Peale stardiülesande tulemuste korrigeerimist tõusime 8 kohta ja lõpetasime 125 kohal. GPS järgi käisime maha 21 km.
Ja nüüd selle loo veidrus – kahe etapi kokkuvõttes saime pereklassis 3. koha. Seda tänu sellele samale õigesti kobistatud märkele stardiülesandel. 4. ja 5. koht said sealt nulli meie viie vastu, aga kaotasid meile vastavalt 1 ja 3 punktiga. Isegi sellist mõtet ei käinud peas, et võiks ka autasustamisele jääda. Aga näe – oleks võinud.
Sedapuhku meile kolmas sügisene rogain. Ööbimine Jaagu juures ja hommikune kohalesõit sujusid kenasti. Öösel veidi häiris veekohin, aga magada sain sellele vaatamata.
Planeerimisel arvestasime eelkõige sellega, et jõest kuiva jalaga üle saaks. Jõe kohta midagi ei teadnud ja suva kohas läbi minema ei kippunud. Tegime siis kaks plaani – idapoolse ja läänepoolse. Lisaks vastaskaldal põhjapoolsed punktid. Idapoolne variant tuli lühem ja suurema punktiarvuga. Nii läksime siis sellele variandile, jättes ära 27 ja 44, mis sisse ei sobinud.
Stardist 29 kerge sörgiga pikas rongis mere lähedal. Tuul on külm, aga muidu kõik mõnus. Rongivagunina punkti jõudmine pole miski küsimus. Edasi tekib hargnemine.
59 läheme suunaga raiesmikule. Raiesmik ise on vastik ületada ja suundume metsa serva mööda maja poole, sealt üle tee ja oja kaldale punkti.
28 jälle suunaga suurele teele, minek on aeglane, võsa üpris tihe. Asfaltteed lõunasse ja rada mööda sihi otsa punkti.
49 sihti mööda suurele teele, pikalt teejooksu, üles mäkke ja vastik trügimine kollases täpilises alas. Punkti minnes hoiatatakse, et kohtunik seal ootamas ja nii oligi. Huvitav, mis saaks kui sellist valeinfot jagada üksikutele vastujooksjatele, kuidas nad paarilisega siis kokku saavad? Või kas üldse jäävadki uskuma või lähevad punkti juurde ikkagi luurele?
39 lihtne rada mööda jooks, punkti võtmine nõuab veidi mägironimis – ja laskumisoskusi, mida minul muidugi ei ole, aga alla ka ei kukkunud.
58 teerada, siht, raiesmik, tükike metsa ja kohal.
38 metsaserval vaatan, kuidas jalg läheb täpselt mingi augu poole ja seal paistab kollane sumisev mass. Tunnen valusähvakat sääres ja spurdin hoiatusi karjudes metsa. Kumb jalg selle laksu sai – ei teagi, vist parem. Aga edasi läbi karjääri teele, joogipunkti jätame vahele, ilm on piisavalt jahe. Metsa ja teiste sabas punktini.
48 hõlpsalt leiame kaardil oleva silla. See on iseenesest kummaline – metallkonstruktsioon, millel laiad metallplaadid. Ühtegi sõidetavat teed ei ole ei ühel ega teisel pool seda silda, et milleks selline jurakas sellise koha peal. Vist ikkagi kasutati kunagi sõitmiseks. Üle lageda põhja poole, trügime läbi võsa ja äkki on silme ees valge plekktahvel, mis teatab, et oleme jõudnud Ussimäele.
Usse läheduses ei paista, ees on hoopis pea püstloodis laskumine ja valik, kas minna otse üle jõeäärse madaliku või kõrgust hoides lääne poolt ringi. Et minusugusel on kindel tugi jõe nägemisest, siis paneme otse. Midagi hirmsat ees ei ole kui nõgesed välja arvata. Ronime uuesti nõlvast üles ja hea meetri laiune loha läheb punkti. Selleks ajaks vist juba õigele kohale viidud.
37 on valida, kas minna lõuna poolt tumekollasesse, veidi maad teed mööda ja siis metsa keerata või põhja poolt heledamaid kollaseid laike kasutades. Valime viimase variandi. Kõik sujub hästi.
36 teid mööda jõuame punktini vaevata.
26 raiesmikuni, suunaga lõunasse lagedale ja selle serva mööda punkti. Vahepeal mugime kumbki ühe võileiva.
56 näen kahte võimalust. Ida poolt lagedat mööda ja siis suunaga või veidi maad teed mööda itta ja kraavide serva mööda. Kolmas variant – siht, jääb üldse märkamata. Otsustame kraavi servade kasuks, sest ühe kraavi kõrval on pikalt kollast ala. See kollane aga osutub raskemini läbitavaks kui teisel pool kraavi olev metsaalune. Kobraste langetatud puid mööda ületame ühe kraavi ja mõne aja pärast teisegi. Teine tüvi on ca 10m pikkune ja pean otsima pika toika, minema alla veepiirini ja ulatama Piretile abistava toikaotsa julgestuseks. Saame jälle jupp maad edasi, näeme ka väikest kopratammi ning risti olev kraav suunab meie liikumise itta. Seal pole koprad tegutsenud ning Piret tahab kangesti läbi kraavi minna. Surun ühe roika üle meetri kraavi ilma tugevat põhja leidmata ja ta loobub sellest plaanist. Lõpuks leiame alla 10cm läbimõõduga murdunud männi, mis on poolviltu kraavi kohal. Ronime seal nagu oravad, aga üle saame. Edasi tuleb kümneid meetrilaiuseid kraave, aga neist hüppame üle. Üks lai kraav on veel, aga seal kohe ka väga sobilik kask pikali.
Kraavide ületamises oleme vist meistrid. Punkti leidmisel probleeme pole.
55 Kuni loodes oleva kraavinurgani pole üldse muret, sealt edasi kardan suunaga viltu panna. Metsaalune on ka selline, et õiget loha maha ei jää. Lähen mingi suunaga muudkui edasi, teadmata, milleni ma üldse jõudma peaksin, kuskile kinni joosta ka nagu pole, kraavid oleksid juba liiga kaugel. Aegajalt näeme üksikuid võistkondi punkti kammimas, aga lähen aga ikka edasi. Ja siis - punkt on täpselt ees. Selle üle võiks küll uhkust tunda.
45 otse põhja teeni, sealt ilma sekeldusteta lohasid mööda. Metsas jalutades võtame kumbki ühe geeli, mille ergastav mõju järgmise punkti juures tunda annab.
57 ikka põhjapoole, teeni jõuame väga õiges kohas, sest veidi ida poolt metsast tullakse välja vööni vees.
46 jõuame põhjas oleva tee kurvile ja arutleme, kas peaks minema otse läbi metsa või teed mööda ringi. Metsaalune tundub kuidagi kahtlane ja jookseme ringi. Ega see vist kõige õigem ei olnud, aga metsas konnata oli saanud juba küll.
47 puhas teejooks, punkt käes ja võtan peoga ojast külma vett. Mõnus.
20 nüüd siis teisele poole jõge, poolteist tundi veel aega. Palju jõuame?
40 läbi hobuste kopli, üles järsus nõlvast ja olemas, aega on vähe. Loobume punktidest 31 ja 50.
30 rannaäärest, sellega on veidi otsimist, aga ei midagi meeletut ajakadu.
21 väike kõrvalepõige tagasiteel finišisse.
Sedakorda siis 74 punkti ja 134 koht. Omas klassis 11. Punkte saime vähem kui eelmistel kordadel ja jätkuv tagasiminek ka koha suhtes. Aga mis siis – ega meie võitma ei tulegi, pigem huvitavalt aega veetma. Ja õhtul nelja võistkonna saunaõhtu Jaagu juures. Muljeid igasuguseid, karu ka jälle kellelgi nähtud ja kellelgi kuuldud.
Väsimus igatahes suurem kui peale maratonijooksu.
Rada ise tuli 31,77km linnulennult, tegeliku mõõtsin kurvimeetriga kaardilt 38km, RouteGadgeti järgi oleks 41,4km. Kuidagi suur vahe.
Selliselt liikusime, Gps sisse lülitada tuli meelde peale punkti 29 ja lõpuosa, kui aku tühjaks oli saanud, joonistasin juurde. Millegipärast on sees imelikud jõnksud etappidel 28-49, 57-46 ja 46-47. tegelikult läksime ikka mööda teed need kohad. Ja 38-48 sai ikka üle silla mindud, mitte otse.
Aga muusikat kah, selle tuiamise peale sobiks hästi selline.
Eile siis esimene maratonijooks. Õigeid tossusid ei saanudki, sest ei leidnud sellist, mis minu jalale sobiks. Pidin leppima maastikutossudes jooksmisega. Vaseliini kodus ei olnud - kuskilt ennast määrida ei saanud. Valuvaigisteid ka kodus ei olnud - rajale kaasa võtta ei saanud. Võtsin ainult mp3-mängija, et igav ei hakkaks ja ühe geeli. mis Lätist järgi oli jäänud.
Ilm oli soe ja ilus, tegime Jaaguga veidi sooja ja venitusi. Asjad õnnestus ka ära anda ja siis starti. Korraldajad vist teadsid, et mul auto number 104 ja andsid sama numbri ka jooksmiseks.
Selliselt kohalt startides peab eelkõige hoolitsema selle eest, et kellelegi väga jalgu ei jääks. Et ikka alla 4 tunni ära tulla alustasin nii 5:30 tempoga. Kolmandal km-l tuli tossupaela uuesti siduda ja joogipunktis olime tagant poolt startinud Eeroga koos. Tema liikus samas tempos ja jätkasime siis koos. 10 km peale jõudsime ajaga 55:36 ja koht 772.
Tagasitee oli ka kerge, aga kuskil 12 km-l hakkas vasaku jala kannakõõlus tunda andma. Joogipunkt Russalka juures, seal sai täis 16 km ja Eero enam järgi ei tulnud. Tempot justkui ei tõstnud, aga poole maa peal ajaga 1:55:18, koht 719.
Sellel spordifoto.ee pildil koos Eeroga esimesel ringil
Jalg mitte ei anna tunda, vaid valutab korralikult. Peas käivad mõtted, et kas peaks mõne meediku otsima, kui valu hullemaks läheb, ja valuvaigistit küsima. Aga tempo tõuseb, mingil kilomeetril lausa 5:07. Koht peaks paranema päris palju, pidevalt jooksen kellestki mööda. Enne Pirita silda jookseb Jaak vastu. Alles jupp maad hiljem tuleb grupp, kus tempomeister ajaga 3:15. Ehk Jaak on jooksmas väga head aega, kui aga lõpuni kestab. 30km peal ajaga 2:42:41, koht 603.
32. km-l tunnen jalgades väsimust, valu on ikka endine, ei ole hullemaks läinud. On selline, et kannatab ignoreerida seda tunnet. Vastik on joosta kaldu oleval asfaldil, tuleb otsida kohti, mis on siledamad ja ilma kaldeta. Autode poolt sisse sõidetud pikiroopad sobivad hästi. 34. km-l läheb veel raskemaks, saan ikka veel kellestki mööda, samas on möödujaid minustki. Koha parandemist enam ei looda, kui jõuaks ikka kuidagi alla 4 tunni lõppu ja hoiaks 30 km kohta, oleks päris hea.
Ja siin teisel ringil Russalka läheduses.
Russalka joogipunktis jagab jooki Helis, tal samamoodi jalg haige nagu minulgi. Ehk saab ta ikka rogainiks terveks. Seekord saan aru, et Paksu Margareeta juurde on tõus. Tempo muudkui langeb. Ja tõusu ikka jätkub. Viimased 2 km veel, ei tohi kõndima hakata, lasen veelgi aeglasemaks. Lõpp peaks ju kohe tulema. Tulebki. kaarli kiriku juurest allamäge on ikka lust joosta. Kohal. 3:51:11 ja koht 518. Ei teagi, kuidas nii paljudest mööda läksin. Aga jalad on kanged. Raske on minna kiipi ära viima. See on veel kõige suurem katsumus.
Aga siis maratonialale ja seal saab ikka sööki-jooki kogu raha eest. Jaak on ka seal, tema ajaks tuli siis 3:02:54 ja kohaks 72. Sööme-joome-muljetame ja läheme siis 10km finišit vaatama.
Piret tuleb ajaga 54:50, koht 1950, oma klassis 15. Aga rohkem ta nii lühikest maad joosta ei taha.
Sain siis ikkagi hakkama, enne võistlust kartsin kõige rohkem just jalgade pärast. 5 aastat tagasi hakkasin üldse jooksma, selle ajaga siis valmistusin maratoniks. Kas edaspidi kunagi veel - ei teagi kohe. Nüüd tuleb vast nädal jooksmistele vahet hoida ja varsti juba vana rasva pealt rogainile.
Sellel aastal sai osaletud kõigil Keilas toimunud (avalikel) orienteerumisvõistlustel. Vähemalt minu teada rohkem ei olnud ja vist enam ei tule ka. Ei tea kas keegi veel neljast neli on teinud.
Alustama peaks aga sellest, et esmaspäeval jätsin pika jooksu 20km peal pooleli, sest kannakõõlus hakkas haiget tegema. Kaks päeva jätsin vahele, ei valutanud, ja siis Keilas neljapäevak, mida ometi vahele jätta ei saa.
Alustuseks saatsin kaks poissi nöörirajale. Nad küll arvasid, et saavad ka raskema rajaga hakkama ja leiavad kõik punktid, sest neil on ju kompass. Mina seda hästi ei uskunud ja korraldajad aitasid nad ümber veenda.
Aga siis sain ise kaardi ja kohe selge, et seekord tuleb hakkama saada Keila metsa halvema küljega. Eelmisel kolmel korral oli üsna lihtne olnud, aga seekord mitmed vastikud kohad sees.
47 pole veel midagi keerulist, silla alt läbi, üle valli, üle lageda ja metsa vahele. Rahvas liigub igasugustes suundades, aga õigele poole ainult üks proua, kes mind lahkelt endast mööda laseb.
54 SOS küla poole viivale teele ja seal joostes tunnen, et kannakõõlus hakkab jälle haiget tegema. No vaatame, kui hulluks asi läheb. Aga punkti minekuks 2 varianti, kas aia äärt mööda paremalt poolt või teed mööda vasakult. Valin parempoolse variandi, sest lühem tee. Võsa vahele keerates oskan punktist lähedalt mööda minna ja teen põhja pool suure kaare, aega läheb kõvasti kaotsi.
55 otsustan, et kasutan reljeefi ja ei hakka teed mööda jooksma. Isegi kannatab seal jooksusammu, teha, ei ole nii hirmsalt tihe see mets. Mingil hetkel avastan end juba lageda serva lähedal, pole mõtet metsas aega raisata, teed mööda saab kiiremini. Kuskilt keeran metsa tagasi, seal hulgub õige mitmeid teisigi, kes ilmselt punkti otsivad. Otsin siis minagi, jõuan kiviaiani ja tuleb tagasi pöörata. Mida ma üldse otsin, kaardil on pruun rist, mida see peaks tähistama, ei oska ettegi kujutada. Mingi reljeefivorm, aga täpsemalt ei tea. Lõpuks näen punkti ja kohe kõrval on suur sipelgapesa. Nende kahe punkti peale läks aega ikka nii meeletult kaotsi, et head tulemust enam loota ei ole. Kahju, kodumetsas oleks tahtnud ikkagi hästi joosta.
57 peale eelmist punkti on mõte üle lageda jooksust peast kindlalt kadunud, lähen teid mööda, kõik rajad tuttavad, metsa keeran veidi hilja, aga aega eriti ei kaota. Kiiresti küll ei jooksnud, aga omas klassis sellelt etapilt neljas aeg, millega tõusin kohe 11 kohta.
36 vastik suunaga minek, aga saab isegi joosta veidi, üle ühe tee, siis teise ja näen ühte punkti, mis küll liga vara ette tuleb. Ongi vale. Edasi jõuan kohta, kus lagendik paistab nii vasakul kui paremal, kaardil aga ainult üks. Lähen põhjapoolse suunas, punkti ei märka ja jooksen alla lõunapoolset vaatama. Punkti pole ka seal. Uuesti põhja poole tagasi ja seal nurgas see punkt ikkagi on. Jälle kaotan aega, aga mitte väga kohutavalt.
60 söödamaja juurest mööda, püüan reljeefi abil punkti lähedale jõuda ja korras, leian.
31 üle tee ja kiviaia, loha korralik ees ja punkt käes.
50 siit pole muud kui kiiresti teele jõuda ja sealt siis punktini. Tee on aga teadagi kus. Etapilt lausa teine aeg. Uskumatu.
51 lageda serva mööda, lõunasse suure puu juurde ja punkt juba paistab.
41 krossirajale, üle lageda ja valin põhjapoolsema tee punkti jõudmiseks, et ei peaks üle künka jooksma.
53 kõige otsem tee oleks sihti mööda, aga seda sihti pole kunagi suutnud leida ja otsustan mööda teid minna. Saan paar sammu joostud, vaatan paremale ja näen justkui sihti. Keeran metsa, aga ikkagi oli see mingi viirastus vist. Jooksuga teele ja ikkagi sedakaudu. Punkt on olemas, seal kus peabki.
39 kiirelt metsast välja ja puhas jooksuetapp. Jooksen mööda kellestki, kes jooksutrenni teeb. Punkti minek pole üldse probleem, kaardilt midagi vaadata pole vaja. Uskumatu teine koht etapilt ja seda puhtal jooksuetapil haige jalaga. Liidrist 36 sek kiiremini. Kus nad kõik aega viitsid, ma ei ole ju mingisugune jooksja, et sellisel etapil nii kõrgel kohal olla.
35 jälle teed mööda, seda kivi ma tean ja punkti leian probleemideta.
34 rada mööda, metsa sisse keerates jääb üks vanem proua ette, mööda ei saa ja pean tema tempoga leppima.
33 kiirelt rullirajale, Tankimäe poole ja nüüd üks vanem härra ees, kellest mööda ei mahu. Lagedale jõudes saab kiiremini jälle. Huvitav, et minu ees minejad lähevad kõik kõige järsemat ja kõrgemat tõusu mööda. Ise hoian paremale, veidi ronimist ja siis saab juba asfaldil üles mäkke joosta. Siit jälle teine aeg, teised vist ei viitsinud mäkke joosta.
32 mäest alla, mööda teed ja metsa auku otsima. Punkt paistab, augu serval käib jalg kahekorra ja kukun selga ees jooksvale tütarlapsele. Loodan, et ta väga haiget ei saanud.
61 kahekorra käinud jalg kannatab joosta küll, üles sillale ja alla finišisse.
Läbi. Head tulemust loota ei ole, aeg on küll esimest korda päevakul alla ühe tunni. Seegi hea.
Õhtul tulevad tulemused Uskumatu 7. koht. Aga nii 5 min jäi ikkagi varu kõikide ekslemiste peale kokku.
Rada võis olla midagi sellist.
Nüüd siis hoolega jalga ravima. Määrin hommikul ja õhtul Fastum Geliga, ehk aitab. Esmaspäeval proovin jälle joosta. Kui paremaks ei lähe, peab maratonile vist valuvaigistid kaasa võtma? Igatahes starti lähen.
on jäänud maratonijooksuni. Viimane aeg vist asfaldil jooksmiseks kõlblikud tossud osta. Trenn ka jälle käima läinud peale väikest pausi rogaini EM-i ajal. kahel korral olen teinud 20km, kolmel korral 24 km. Järgmisel esmaspäeval peaks nii 30km jooksma, rohkem nii pikki otsi ette ei võta. Kaal näitab ka juba pikemat aega 80 kg kanti, aastatetaguse 94-95 kg võrreldes on ikka päris väheks jäänud.
Järgmisel neljapäeval püüan joosta Keilas neljapäevakul, midagi muud enne maratoni kavas ei ole. Ainult trenn.
