Tuesday, October 4, 2011

Turaluraluralu

Sedapuhku meile kolmas sügisene rogain. Ööbimine Jaagu juures ja hommikune kohalesõit sujusid kenasti. Öösel veidi häiris veekohin, aga magada sain sellele vaatamata.


Planeerimisel arvestasime eelkõige sellega, et jõest kuiva jalaga üle saaks. Jõe kohta midagi ei teadnud ja suva kohas läbi minema ei kippunud. Tegime siis kaks plaani – idapoolse ja läänepoolse. Lisaks vastaskaldal põhjapoolsed punktid. Idapoolne variant tuli lühem ja suurema punktiarvuga. Nii läksime siis sellele variandile, jättes ära 27 ja 44, mis sisse ei sobinud.

Stardist 29 kerge sörgiga pikas rongis mere lähedal. Tuul on külm, aga muidu kõik mõnus. Rongivagunina punkti jõudmine pole miski küsimus. Edasi tekib hargnemine.

59 läheme suunaga raiesmikule. Raiesmik ise on vastik ületada ja suundume metsa serva mööda maja poole, sealt üle tee ja oja kaldale punkti.

28 jälle suunaga suurele teele, minek on aeglane, võsa üpris tihe. Asfaltteed lõunasse ja rada mööda sihi otsa punkti.

49 sihti mööda suurele teele, pikalt teejooksu, üles mäkke ja vastik trügimine kollases täpilises alas. Punkti minnes hoiatatakse, et kohtunik seal ootamas ja nii oligi. Huvitav, mis saaks kui sellist valeinfot jagada üksikutele vastujooksjatele, kuidas nad paarilisega siis kokku saavad? Või kas üldse jäävadki uskuma või lähevad punkti juurde ikkagi luurele?

39 lihtne rada mööda jooks, punkti võtmine nõuab veidi mägironimis – ja laskumisoskusi, mida minul muidugi ei ole, aga alla ka ei kukkunud.

58 teerada, siht, raiesmik, tükike metsa ja kohal.

38 metsaserval vaatan, kuidas jalg läheb täpselt mingi augu poole ja seal paistab kollane sumisev mass. Tunnen valusähvakat sääres ja spurdin hoiatusi karjudes metsa. Kumb jalg selle laksu sai – ei teagi, vist parem. Aga edasi läbi karjääri teele, joogipunkti jätame vahele, ilm on piisavalt jahe. Metsa ja teiste sabas punktini.

48 hõlpsalt leiame kaardil oleva silla. See on iseenesest kummaline – metallkonstruktsioon, millel laiad metallplaadid. Ühtegi sõidetavat teed ei ole ei ühel ega teisel pool seda silda, et milleks selline jurakas sellise koha peal. Vist ikkagi kasutati kunagi sõitmiseks. Üle lageda põhja poole, trügime läbi võsa ja äkki on silme ees valge plekktahvel, mis teatab, et oleme jõudnud Ussimäele.

 Usse läheduses ei paista, ees on hoopis pea püstloodis laskumine ja valik, kas minna otse üle jõeäärse madaliku või kõrgust hoides lääne poolt ringi. Et minusugusel on kindel tugi jõe nägemisest, siis paneme otse. Midagi hirmsat ees ei ole kui nõgesed välja arvata. Ronime uuesti nõlvast üles ja hea meetri laiune loha läheb punkti. Selleks ajaks vist juba õigele kohale viidud.


37 on valida, kas minna lõuna poolt tumekollasesse, veidi maad teed mööda ja siis metsa keerata või põhja poolt heledamaid kollaseid laike kasutades. Valime viimase variandi. Kõik sujub hästi.

36 teid mööda jõuame punktini vaevata.

26 raiesmikuni, suunaga lõunasse lagedale ja selle serva mööda punkti. Vahepeal mugime kumbki ühe võileiva.

56 näen kahte võimalust. Ida poolt lagedat mööda ja siis suunaga või veidi maad teed mööda itta ja kraavide serva mööda. Kolmas variant – siht, jääb üldse märkamata. Otsustame kraavi servade kasuks, sest ühe kraavi kõrval on pikalt kollast ala. See kollane aga osutub raskemini läbitavaks kui teisel pool kraavi olev metsaalune. Kobraste langetatud puid mööda ületame ühe kraavi ja mõne aja pärast teisegi. Teine tüvi on ca 10m pikkune ja pean otsima pika toika, minema alla veepiirini ja ulatama Piretile abistava toikaotsa julgestuseks. Saame jälle jupp maad edasi, näeme ka väikest kopratammi ning risti olev kraav suunab meie liikumise itta. Seal pole koprad tegutsenud ning Piret tahab kangesti läbi kraavi minna. Surun ühe roika üle meetri kraavi ilma tugevat põhja leidmata ja ta loobub sellest plaanist. Lõpuks leiame alla 10cm läbimõõduga murdunud männi, mis on poolviltu kraavi kohal. Ronime seal nagu oravad, aga üle saame. Edasi tuleb kümneid meetrilaiuseid kraave, aga neist hüppame üle. Üks lai kraav on veel, aga seal kohe ka väga sobilik kask pikali.




Kraavide ületamises oleme vist meistrid. Punkti leidmisel probleeme pole.


55 Kuni loodes oleva kraavinurgani pole üldse muret, sealt edasi kardan suunaga viltu panna. Metsaalune on ka selline, et õiget loha maha ei jää. Lähen mingi suunaga muudkui edasi, teadmata, milleni ma üldse jõudma peaksin, kuskile kinni joosta ka nagu pole, kraavid oleksid juba liiga kaugel. Aegajalt näeme üksikuid võistkondi punkti kammimas, aga lähen aga ikka edasi. Ja siis - punkt on täpselt ees. Selle üle võiks küll uhkust tunda.

45 otse põhja teeni, sealt ilma sekeldusteta lohasid mööda. Metsas jalutades võtame kumbki ühe geeli, mille ergastav mõju järgmise punkti juures tunda annab.

57 ikka põhjapoole, teeni jõuame väga õiges kohas, sest veidi ida poolt metsast tullakse välja vööni vees.

46 jõuame põhjas oleva tee kurvile ja arutleme, kas peaks minema otse läbi metsa või teed mööda ringi. Metsaalune tundub kuidagi kahtlane ja jookseme ringi. Ega see vist kõige õigem ei olnud, aga metsas konnata oli saanud juba küll.

47 puhas teejooks, punkt käes ja võtan peoga ojast külma vett. Mõnus.

20 nüüd siis teisele poole jõge, poolteist tundi veel aega. Palju jõuame?

40 läbi hobuste kopli, üles järsus nõlvast ja olemas, aega on vähe. Loobume punktidest 31 ja 50.

30 rannaäärest, sellega on veidi otsimist, aga ei midagi meeletut ajakadu.

21 väike kõrvalepõige tagasiteel finišisse.

Sedakorda siis 74 punkti ja 134 koht. Omas klassis 11. Punkte saime vähem kui eelmistel kordadel ja jätkuv tagasiminek ka koha suhtes. Aga mis siis – ega meie võitma ei tulegi, pigem huvitavalt aega veetma. Ja õhtul nelja võistkonna saunaõhtu Jaagu juures. Muljeid igasuguseid, karu ka jälle kellelgi nähtud ja kellelgi kuuldud.
Väsimus igatahes suurem kui peale maratonijooksu.

Rada ise tuli 31,77km linnulennult, tegeliku mõõtsin kurvimeetriga kaardilt 38km, RouteGadgeti järgi oleks 41,4km. Kuidagi suur vahe.

Selliselt liikusime, Gps sisse lülitada tuli meelde peale punkti 29 ja lõpuosa, kui aku tühjaks oli saanud, joonistasin juurde. Millegipärast on sees imelikud jõnksud etappidel 28-49, 57-46 ja 46-47. tegelikult läksime ikka mööda teed need kohad. Ja 38-48 sai ikka üle silla mindud, mitte otse.


Aga muusikat kah, selle tuiamise peale sobiks hästi selline.

2 comments:

Anonymous said...

Meil oli punktis 20 mingi sagin, paljud jooksid mingis suvalises suunas, pidid herilased olema, meie ei näinud ühtegi, hea oli punkti võtta.

AL

Tõnu said...

Selleks ajaks kui meie 20 jõudsime, olid kõik herilased vist täiesti apaatsed juba. Igatahes ei kohanud küll ühtegi. Ilus vaade oli sealt jõele.