Veider lugu

Laupäeval olime Mikuga Kuusalus selle aasta teise Libahundi võistluse stardis. Ilm ei tõotanud just kõige parem tulla ja lõpuks jätsime selga paksud joped ja Mikk läks kummikutes. Raja tegime sellise 15km lennulinnulise pikkusega lootuses nii 20km matkaga piirduda.

Stardiülesande küsimuste vastuseid kõiki ei teadnud ja saime summaks 31. Selle numbriga jaama aga ei olnud ja valisime kõige lähema ehk 26.
Siis teele. 28 maantee all tunnelis, edasi 30 – ei viitsinud isegi kaarti vaadata, sest rahvas läks ees, nende suund tundus õige olevat ja hoidsime lihtsalt sabasse.
Kaheste rida 22-23-24-25 kõik ainult kõndimise vaev. 25 otsis keegi küll paaniliselt juba pool kilomeetrit varem, tema kaaslased jalutasid samal ajal rahulikult teed mööda punkti poole.
81 tuli ronida kahe prussijupiga liivasest künkast üles, jalga maha panna ei tohtinud. Saime meiegi sinna kõrgele. Kohtunik tegi pilte.

84 kohe jälle lisaülesandele. Sedapuhku saime ka hakkama, kuigi nööri pikkus ämbri tassimisel oleks võinud olla seotud ka tassija kasvuga.
42 poole minnes sõime võileiba ja mõtlesin, kuidas peaks järgmise punkti võtma? Tähistuse järgi õuealal, kuhu minna nagu ei tohiks. Mikk käis keldris ära, vastik hais oli olnud.



60 läbi metsa põhjapoolsele teele, oja nurka ja suuna järgi punkti. Jõudsime kuidagi eriti täpselt kohale.

54 ei hakanud kohe suunda panema, arvasin, et läheme üle tee ja üle lagendiku ja siis vaatame suunda, aga kaldusime liiga paremale ära. Ühel hetkel kahtlustasin, et oleme idapoolsel lagendikul. Vihma hakkas kõvemini sadama ja jätsin Miku ühe kuuse alla ootama, ise läksin punkti kammima. Oligi nii, et punkt sadakond meetrit lääne pool. Tagasi tulles Mikku kuuse all enam ei olnud – oli juba kuuse otsas.

56 joogipunktina märgitud ja Mikk jõi peoga ojast, sest oli oma 1,5 liitrit juba kotist ära kasutanud.
47 säilitasime silmsideme kui Mikk seisis raiesmiku keskel oleval teel ja mina võtsin idaservast punkti.
Siht 55 suunas oleks vahepeal võinud küll kaardilt kustutada, sest tegelikult seda osaliselt ei eksisteerinud. Aga kaarhalli konstruktsioonil sai turnitud ja punkti kah kätte.
85 lugesime teid ja radasid, liitsime numbreid ja oli ka õige numbriga jaam olemas. Seal kohtusime ka rajameistriga.
Tema tegi selle pildi.

26 oleks kaardi järgi justkui surnuaia kõrvalt tee läinud, aga keegi oli värava ette pannud ja sellega läbipääsu sulgenud. Suurt ringi teinud ka veidi ida poolt ringi minek. Mööda peatänavat, silla alt läbi ja käes.

31 leidsime ka sealt, kus olema pidigi.
Tund aega oli veel aega kui läksime meie viimase punkti ehk 40 poole. Tempo oli juba väga vaevaline, pidin kogu aeg ootama. Lisaülesanne tehtud võtsime finiši ajaga 5 h 11 min. Kokku saime 80 punkti, kahtlus oli muidugi veel stardipunkti õigsuses. Sõime, ootasime veidi tuttavaid ja lahkusime.

Kodus vaatasime küsimuste õiged vastused järgi ja tuli välja, et panime koba peale õige punktisumma.

Peale stardiülesande tulemuste korrigeerimist tõusime 8 kohta ja lõpetasime 125 kohal. GPS järgi käisime maha 21 km.

Ja nüüd selle loo veidrus – kahe etapi kokkuvõttes saime pereklassis 3. koha. Seda tänu sellele samale õigesti kobistatud märkele stardiülesandel. 4. ja 5. koht said sealt nulli meie viie vastu, aga kaotasid meile vastavalt 1 ja 3 punktiga. Isegi sellist mõtet ei käinud peas, et võiks ka autasustamisele jääda. Aga näe – oleks võinud.

Tänu Mairoltile on siin ka meie rajaga kaart