Medalid, karikad ja rekordid

Neid saime suve jooksul Piretiga rohkem kui kunagi varem. Asi algas Vääna rogainiga juuli lõpupoole. Sedapuhku tegi Piret minust parema plaani ja selle järgi ka läksime. Üldiselt asi sujus, väikesed otsingud punktide 32 ja 56 leidmisel. 32 juures ajas segadusse üks lisandunud lage ja 56 juures miski rada, mis ei osutunud punktini minevaks. Kahel korral sain Pireti üle jõe kanda, teisel korral ulatus vesi mulle nabani. Probleemideta jõudsime punktini 36, mille leidmisega aega kulus. Tundus, et vare oli kaardil veidi vales kohas (veidi rohkem loodes), mida ka gps-jälg nagu näitab. Edasi jälle ludinal, saime hakkama ka 43 lähedale murutraktoriga tehtud petterajaga. Viimasel tunnil ei hakanud riske võtma ja 20 min varem ilusasti finišis. Igaljuhul oli üks ilus päev. Saime kahepeale 4 medalit. MN 3. koht ja MN40 1. koht.

Rada oli selline.

Nädal hiljem Keila poolmaraton. Alustasin enda kohta suht kiirelt, tempo 4.30-4.40, kuigi teadsin, et sellise tempoga ma lõpuni ei jõua. Peale tagasipööret jõudsin oma suureks üllatuseks järele Indrekule, mõne km jooksime koos, siis ta vaikselt läks, mina isegi ei üritanud kaasa minna. Teine üllatus oli see, et Piret tuli vastu juba pool km peale tagasipööret. Väike kustumine tuli peale 17 km, siis langes tempo 5.05 peale kolmeks kilomeetriks, kuid viimane km jällegi 4.36. Kedagi püüda polnud, keegi väga taga ka ei ajanud. Ajaks 1:39.52, koht 36. Parandasin oma rekordit ca 3 min. Peale lõppu kutsuti mind autasustamisele ja pisteti pihku karikas Keila parimale mehele. Just samal ajal lõpetas jooksu Keila parim naine, kelleks oli muidugi Piret. Tema aeg 1:51.42 ja rekordiparandust üle 8 min. Oma eelmise aasta tulemusega oleksin talle kaotanud 5 min.

Keila parim naine ja Keila parim mees - mõlemad auhinnad ühte perre.

Sellise allkirjaga pilt oli Keila linna facebooki lehel. Kuigi oma karika viisin pärast Indrekule. Tema oli ju kiirem.

Septembri algul minu kolmas maraton. Stardi järel sattusin punti, mille eesotsas liikus õhupall numbritega 3:30. Tempo oli mõnus, kuigi teadsin jällegi, et lõpuni ma nii ei jõua. Kestsin 23 km, siis lasin tempo alla ja grupi minema. Kuni 27 km-ni jätkasin 5 min/km, siis läks raskeks. Järgmised 3 km tempos 5.30 ja edasi juba ligi 6 min/km. Kuni algasid krambid jalgades. Kilomeetritel 37-40 tuli ikka õige mitmel korral seista ja lihaseid venitada, et edasi saaks. Siis jõudis järgi 3:45 tempomeister. Mõtlesin, et proovin, kas suudan temaga koos jätkata ja üllatusena endale suutsin. Krambid olid kadunud. Viimasel km-l jooksin tempomeistril eest ja tänu tugevale algusele tuli uus rekord 3:43.30. Ligi 8 min kiirem kui kunagi varem. Medali sain ikka ka. Tundub, et sellel aastal olen trenni korralikumalt teinud.

Kes kiirelt alustab, see kiirelt kannatab

Nii võib öelda minu eilse maratoni kohta. Oli ju teada, et jooksnud pole sugugi rohkem kui eelmisel aastal, viimased kolm päeva mitte just kõige paremini toitunud ja laupäevane kartulivõtt pidid kõik negatiivselt mõjuma. Aga seekord oli märk maas ja muidugi kange tahtmine seda üle joosta.

Kõigepealt tuli mõelda riietusele, sest hommikune 10 soojakraadi ja merelt puhuv põhjatuul ei tundunud eriti meeldiva variandina. Lõpuks läksin ikkagi lühikeste pükste ja särgiga ja külma käes ei kannatanud ka. Kaasa jällegi MP3 igavuse ja nüriduse peletamiseka ning üks geel, sest seekord lubati ainult ühes punktis geeli pakkuda.
Start ja minema, eelmise aastaga võrreldes tundus igavene suur punt olevat, ei osanud sealt seest kuskilt kilomeetritähiseid märgata. Esimest nägin alles numbriga 4 peale Russalka joogipunkti. Joogipunktis oli selline mass koos, et raske oli laua äärde pääseda, aga laud oli õnneks pikk ja rabasin oma joogi laua lõpust, kus oluliselt hõredam. Jooks tundus üsna kiire olevat, 10 km peal ajaga 53.00 kohal 720. See ainult veidi aeglasem minu esimesest sü gisjooksu 10 km ajast aastal 2006.
Peale tagasipööret sai jälle vaadata seda õudust, kui kaugel on Toompea, ümber mille tuleb joosta, siis jälle siia tagasi ja uuesti sinna. Aga edasi ja enne Pirita silda märkasin ees jooksvat Eerot. Olin tal juba paari meetri kaugusel kui täpselt silla alguses jagas keegi geele. Olin juba napilt möödas, aga kerasin ringi ja võtsin ka ühe. Teises silla otsas joogipunkt, kus sai geeli alla loputada. Eero oli ette jõudnud, aga mere äärde jõudes olin tal järel. Rääkisin talle, et pole oma tempost eriti teadlik, sest pole märganud ühtegi tempomeistrit, millele ta vastas, et 3.45 on sellesama grupi ees, mille sabas me jooksime. No siis tuli tempo maha võtta ja grupis püsida. Õnnestus. Poolmaratoni ajaks 1.51.47 ja koht 718. See aeg tuli oluliselt parem kui selle aasta Keila poolmaratonil.
Ilmselt oli geel see, tänu millele suutsin grupis püsida kuni Pirita teeni, seal vaikselt juba jäin. Eero oli varem maha jäänud, kui kaugele, seda ei tea, sest kogu jooksu ajal kordagi taha ei vaadanud. Väsimus oli juba jõhker, aga silla teises otsas jagas keegi jälle geeli, mul ilmselt vedas, sest ta õngitses taskust neid kaks ja surus mõlemad mulle pihku. Nüüd tuli kannatada kuni järgmise joogipunktini, kus olin kavatsenud võtta sisse enda kaasavõetud geeli. Sinna küll jõudsin, aga tempo oli masendavalt aeglustunud.  Vist olin kilomeetril 29 kui tekkis tunne, et nüüd peab oksendama. Seda ma siiski ei teinud, aga kohe jõudsin kohta, kus keegi oli minu mõtte jõudnud juba teoks teha. 30 km peal 2.40.47 kohal 711.
Peale tagasipööret tuli kohe Eero vastu, veidi edasi ja enam ei suutnud ning läksin üle kõnnile. Eero tuli ja läks. Läksid teisedki. Aga vist hakkas geel jälle mõjuma ning suutsin jälle veidi sörkida. Järgmises joogipunktis veel üks geel. Pirital hakkas äkki vasaku jala reie tagaküljel mingi lihas krambimärke ilmutama. Uskumatu, seda tunnet pole eriti kohanud. Sillal jälle geeli ja vaikselt sörkides edasi. Tempo umbes 6 min/km. Pidevalt ootasin, millal nelja tunni grupp mind alla neelab ja oma teed läheb. Kaasa minna poleks jõudnud. Kuskil mere ääres möödusin kõndivast Kaimarist, kes ütles märksõnaks liiga kõva algtempo. Sama minulgi, aga suutsin ikkagi mingitsorti jooksusammu teha. Russalka juures veel viimane geel, joogipunktidest ei läinud juba ammugi jooksujalu, vaid kõndides. Tõusu Paksu Margareeta juurde võtsin samuti käies, aga hakkas tekkima lootus, et nelja tunni punt ei pruugigi järele jõuda. Tagasi vaadata ei julgenud. Viimased kilomeetrid, pingutused ja võitlus krampi kiskuva lihasega ja kohal. Aeg 3.55.38, koht 741. Väga hullusti ei hävinudki.
Järgmine jõhker kogemus oli pakihoiust koti kätte saamine. Selline mulje oli, et kõik kotid olid suurde hunnikusse kuhjatud ning seal siis sobrati ja otsiti. Sellest ajast kui leti ette sain kulus 20 minutit selleni kuni minu kott üles leiti.
Maratoniala mõnus nagu mullugi. Kas kunagi veel – ei tea, ei julge lubada, aga päriselt kriipsu peale tõmmata ka mitte. Praegu põlved veidi valusad ja parema jala kannakõõlus ka, aga need ei teinud mulle vähemalt jooksu ajal haiget nagu eelmisel aastal. Vist said uued tossud korralikud.

Nurjaläinud jooks

Nädal peale rogaini Keila poolmaraton. Jalad justkui haiget ei teinud ja otsustasin ka joosta. Ilma lubas mõnusat sooja, kui mitte öelda kuuma, mitte sellist kohutavat vihmasadu nagu eelmisel aastal oli ja millepärast tookord jooksmata jätsin.

Stardis otsustasin, et alustan üle-eelmise aasta tempos ehk tookord tuli km keskmine 4:52. Nii lähebki, esimesed kilomeetrid olid üsna head, aga juba enne Karjaküla surnuaeda oli selge, et lõpuni nii ei jõua. 10 km peal inertsist veel ajaga alla 50 min, aga peale tagasipööret oli tempokamal jooksul lõpp. Veel paar kilomeetrit jooksin kuni 14 kilomeetril enam ei suutnud ning umbes pool km kõndisin. Pulss läks alla ja sundisin ennast ikkagi mingit moodi jooksma. Aga see oli vaevaline, ajad üle 6 min/km. Pidevalt ootasin, kes jälle järgi jõuab ja mööda läheb, aga ega neid väga palju polnudki, vast kümmekond. kaasa minna ei jõudnud kellegagi. Viimased 2 km tuli jälle kiiremini, lõpus nägin ees jooksmas veekotiga selli, kes 5 km enne lõppu minust möödus. Ega ma talle järele jõuda ei üritanud, aga peale pööret lauluväljaku poole oli ta juba nii lähedal, et otsustasin veel spurtida. Sain mööda, vastu hakata ta ei üritanudki.

Lõpuni jõudsin ajaga 1:57:16, koht 65. Keskmine pulss 166, max lõpuspurdi 185.

Kas siis mõjus ikkagi kuumus (+29C), nädal varem tehtud 8h rogain, liiga kiire algus või lihtsalt ise liiga vähe trenni teinud ja vilets. Aga tundub, et trennina mõjus hästi, viimased jooksud on tulnud väga kergelt, pulss palju madalamal ja tempo kiirem. Vähemalt millekski oli hea.

Jäin pildile ka.

Aeg

Aega on mööda läinud, aga lõpuks on siis aega, et veidi meenutada mitte väga ammuseid sündmusi. Sellel aastal oli Orioni rogain nii lähedal, et ei saanud mitte minemata jätta. Kaaslaseks kutsusin Allani, kellega eelmisel aastal Lätis kõmpisime.

Kaarti uurides tekkis 2 varianti, kõik idapoolsed ja lisaks põhjapoolseid jõest läänes olevaid punkte võtta või ainult läänepoolt ja kaugemale lõunasse. Kuna Allan tahtis kindlasti Türisalu pangale minna, siis jäi esimene variant.
Alustasime punktiga 23, kuhu minekul juba stardist alates kallas korralikult vett alla. Punkti jõudsime esimestena, sest ette rutanud võistkonnad otsustasid millegipärast õigest teeotsast edasi joosta ja kaugemalt ringiga minna.
40 jooksime mööda maanteed, meist möödus üks võistkond, kes aga pani hirmsa hooga vist mere äärde välja ja sellegi punkti saime esimestena.
71 pikk jooks üleval pangaserval, mingi koha pealt läks rada allapoole ja sinna meiegi. Seda rada saime aga ainult 5-6 meetrit alla minna, siis suundus see panga all ja järsaku serva mööda piki rannikut. Vist paarsada meetrit pidime tegema midagi alpinismilaadset järsakul turnimist enne kui uuesti mõistlikule teele saime. Punkt ise aga jällegi õiges kohas.
50 maantee äärt mööda, 31 järsakust üles, ümber küngaste ja juba kaugelt näha koht, kust ühelt nõlvalt oleks nagu kelkudega alla tuldud. Punkt kohe valli taga. Kuskil kõrval paintballi lahing käimas.
35 läks asi veidi imelikuks ja läksime kindluse mõttes mööda teed.
59 oli üks tee moodi asi tekkinud, mis kaardil puudus, aga viis ilusasti punkti lähedale.
61 alustuseks joogipunktis mõned topsid vett, kotis oli veel piisavalt alles, kohtumine TutiVapsiga ja laia loha mööda üle lageda punkti.
44 eriti märga sihti mööda lagendikule, hoovist mööda, veidi kadakate vahel trügimist, teele ja lageda nurgas punkt.
72 oleks tahtnud minna lageda kirdenurka ja leida sealt rada, mida mööda edasi minna, aga Allan arvas, et otse läände minnes jõuame ka lõpuks rajale. See minek oli vaevaline, puid ja põõsaid kasvas nii tihedalt, et liikusime eriti aeglaselt, aga lõpuks ikkagi ühele teele jõudsime.
55 oli hoiatatud, kui raskesti ligipääsetav kõrge heina pärast, aga tegelikult polnud häda midagi, oli mitmeid hullemaid kohti. Punktile lähenesime, mina ühelt poolt ja Allan teiselt poolt kraavi. Allan oli õigel pool ja tegime väikese SI-pulga viskamise lisaülesande, mis õnnestus hästi.
47 mööda teed, aga jalad juba veidi väsinud ja valusad.
43 kah enamjagu teejooksu, siis võistluskeskusse jooma, idapoolse ringi olime teinud veidi üle 4 tunni. Oluliselt kiiremini, kui planeerimisel olin arvanud.

Nüüd siis lääne poole ja 24. Algus on hea, aga ühel hetkel tekib kahtlus, et oleme sattunud lõunapoolsele rajale, punkt peab olema aga põhjapoolse ääres. Nii oligi, suurt viga õnneks ei teinud.

41 ka väga lihtne ja veel ilma probleemideta.
Jooksul 32 poole ja Allan hakkab kurtma, et miski lähendajalihas tahab krampi minema hakata. Läheme teise poole teest kõndides.
Joogipunktini kõnnime ja jookseme vaheldumisi. Sealt edasi 48 jälle jooksusammul.
Joostes veel ka 54, aga edasi 73 juba kõndides. Otsustame lõuna poole  mitte minna, vaid proovida, palju jõuame võtta punktidest 42, 21, 52, 36 ja 22.
Nii et uuesti joogipunkti poole, vahepeal ka veidi jooksusammu, aga enamus maast ikka kõndides. Peale joogipunkti loodame jõuda kaardile märgitud lagendikule ja sedakaudu idasuunalisele sihile, et sealtkaudu võtta punkt 42. Kuskil kohas läheb aga mets eriti rõvedalt tihedaks, paksult noori kuuski täis nagu hekk ja see sunnib meid suunda muutma. Allan arvas, et seesama koht võibki kaardil olev lagendik olla ja GPS jälje järgi vist oligi. Nüüd otsisime juba põhjasuunalist sihti ja see minek ei olnud üldse mõnus. Mets ja võsa puude vahel oli tihe, maapind enamjaolt veega kaetud ja nii me seal siis solberdasime. Korra arvasime ennast sihile jõudnud olevat, aga asi oli ikkagi kuidagi kahtlane ja nüüd püüdsime leida kirdesuunalist rada. Maastik ikka endiselt vastik ja liikumine vaevaline. Lõpuks nägime lagedat ning maja ja sealt see rada ka läks. Suuremale teele jõudes oli sellest vees ja mudas kakerdamisest nii kõrini, et ei läinud otse läbi metsa, vaid tegime haagi lõunasse. Enne punkti kohtusime sõbraliku hundikoeraga, punkti juurde läks üle lageda korralik loha.
Aega oli jäänud veel veidi üle tunni ning lootsime 21 ära võtta. Hakkasime minema murutraktori sõidetud rada mööda ja ilmselt seepärast jäi märkamata kagusuunaline rada, kust lootsime punkti poole minna. Kui oli selge, et oleme rajast pikalt üle läinud, läksime hoopis põhjapoole maanteele ja Allan proovis korra jooksusammu teha, aga loobus sellest. Jätsime siis ka 21 võtmata, tagasiteel astusime läbi punktist 22 ja finiš.

Kokku 90 punkti, linnulennuline rada 35 km. Läbisime GPS järgi 46 km ja aega läks 7:30:11.

Teistmoodi neljapäeva õhtu Keilas

Eilse neljapäeva õhtu oli veidi teisiti kui muidu. Nagu ikka Keilas ja nagu sageli ka metsas, aga sedakorda kaardiga, kompass ka taskus ja raha eest. Mis seal muud kui neljapäevak. Varem avaldatud infost võis arvata, et sedakorda saab tundma seda metsa ka halvemast küljest ja nii see oligi. Kaarti vaadates arvasin, et see nüüd küll hästi lõppeda ei saa, palju punkte justkui suvalistes kohtades metsavahel, jooksmiseks kehakaalu ka mõni kilo liiast ning pool ööd magamata.

Kõik sujus kuni punktini 36. Seal jäin vahtima, et sihist üle ei jookseks, arvasin, et olen suunaga jälle paremale kaldunud nagu tavaliselt ja pöörasin vasakule. Veidi maad edasi ja pöörasin uuesti tagasi, asi oli kahtlane. Olingi mõne meetri kauguselt punktist mööda tulnud, sest otsisin sihti ja punkt jäi märkamata. Järgmise võtsin eriti ettevaatlikult ja siis jälle veidi lõdvemalt kuni minekuni punkti 44. Ega seal muud imelist ei olnudki kui vaja õiget suunda hoida, millega aga tavaliselt hakkama ei saa. Nii ma siis vaikselt läksingi ja päris täpselt. 45-ga oli juba lihtsam, seal igasugu orientiire palju rohkem. Edasi ainult liikumiskiiruse küsimus.

Koht tuli 7, aega läks 51:04, GPS näitas 6,4 km, Teekonnal 52-55 vahel mingi imelik jõnks, mida tegelikult ei teinud.

Jägala metsades

Juba veidi traditsiooniliselt käisime Mikuga jällegi libahunti taga ajamas. Sedakorda Jägalas. Ilmaennustus ei lubanud küll sellist meeldivat päikesepaistelist ilma nagu eelmisel kevadel juhtus olema, aga mitte ka väga vihmast olemist. Kohalejõudmise eest oleksime pidanud pronksmedali saama ja kohe meie kõrvale parkis oma auto Jaak, kes esmakordselt läks metsa võistlema koos Hellega.

Planeerimine ei olnud raske, teekond sai valitud vastavalt teede ja radade olemasolule ning vältides märgasid alasid.

Stardipaugu kõlades leidsime sedakorda paberit keerates pisikese kaardi orienteerumisülesandega. Alustasime lõunast ja esimesena oli käes E. Järgmisse punkti minnes kohtusime Heikiga, kes näitas meile ühte O-d, aga selle lähedal ei olnud rada, mis kaardile oli märgitud. Tähisega A tundus õige koht olevat. Lisaks leidsime veel K ja N ning märkima minnes arvasin, et sõnaks on kena, aga oli hoopis aken, mida sai ka nendest tähtedest moodustada. Õige ta oligi.

Lisaülesanded olid lähedal, aga enne sinna minekut käisime veel kahes punktis 58 ja 23, et järjekorrad lühemad oleksid. 84 jõe äärde jõudes nägime kahte tüdrukut, kes riietest vett välja väänasid. Selge – siin võib jõkke kukkuda. Ülesandeks oli kahe nööri abil kanuu vedamine jõe keskele, et teha märge punktis. Jätsin Miku kaldale ühe nööriotsaga ja ise istusin kanuusse teist nööri tõmbama. Erilisi probleeme ei tekkinud, Mikk jõudis sikutada küll, ümber ei läinud, aga jalad said kanuupõhjas olevast veest märjaks. Aga ükskõik.

Keegi korraldajatest tegi pilti ka.

41 punkti sai Mikk redelit mööda ronida.

Järgneva 37 panin suunaga veidi valesti, sest kartsin kraavi otsast seda märkamata mööda minna. Pidime jupp maad kraavi mööda tagasi tulema.

35 hea lihtne koht.

43 mööda kaardile kandmata teed, punkt ise veidi vesises kohas.

56 ja edasi põhja suunas maantee poole, vahepeal söögipeatus,

väikesed otsingud teeäärse kraavi ületamiseks ja truup. Esimese hooga jõudsime päris truubini, läksime mööda ja nägime veidi eemalt nii väikest toru, et kaugemalt vaadates arvasin, et sealt küll keegi läbi ei mahu. Läksime eelmise truubi juurde tagasi, ronisin sisse ja jätsin Miku ootama. Läksin teisele poole teed, aga punkti polnud ei truubis, ega ka teisel pool. Mis seal ikka, teise truubi juurde, kuidagi küürakil sisse ja edasi. Lõunapoolne ots oli üsna kuiv, aga edasi minnes läks vesi muudkui sügavamaks nii et truubi lõpus oli vesi mul juba põlvini, Mikk pääses napilt sellest, et pükste taskus olnud telefon märjaks oleks saanud.

25 ja 45 tulid valutult mõnusas männimetsas. Siis korrigeerisime tehtud plaani ning läksime otse punkti 60. Lugesime, mitmest kraavist oleme juba üle läinud ja õiges kohas tekkis kahtlus, sest kaardil polnud kraavid päris nii, nagu tegelikult. Aga leidsime õige koha ikkagi suurema vaevata.

Üle lageda

ja maantee äärt mööda silla alla ja 42, ühelt sihilt 21 ja lisaülesanne punktis 82. Pidime kahemehesaega lõikama ketta, kinnitama sellele masti ja purje ning veidi maad laevatama. Mikk nägi küll esimest korda sellist saagi, aga saime tehtud. Siis 47 kraavide vahelt ja 34, aga seda ei leidnudki. Otsisime koos Heikiga punkti metsas taga ja lõpuks loobusime, hiljem träkki vaadates tundus, et läksime liiga kaugele metsa, oleks pidanud olema teele lähemal. Pool tundi oli veel aega ja küsisin Mikult, kas käime veel ühes lisaülesandes, aga ta ei viitsinud. Väsimust kurtis juba palju varem. Vaatasime veel ujujaid ja lõpetasime.

Rajameister Mairolt oli ka oma eriti ekstreemse punkti võtjaid imetlemas.

Kokku käidud ca 20km, punkte 74, koht 91. Mõnus matk laupäevasel päeval, vihma ei tulnudki, jalad said muidugi läbimärjaks.

Heiki saatis pildi

Kaart kah



Sooda järve ümber

Kui kunagi on mind kutsutud sünnilinna järgi kohtlaseks ümber järve, siis eilsel neljapäevakul olin igatahes sooda ümber järve. Juba esimesse punkti tormasin liiga paremale ja arvasin, et punkti tuleks veelgi rohkem paremalt otsida, aga muidugi oli see hoopis vastupidises suunas.

Edasi polnud nagu vigagi kuni 42 mööda jooksin ja 100m tagasi pidin tulema. Kohe järgmisega sama lugu, mööda ja veelgi kaugemale, kuni raudtee paistma hakkas. Siis olin alles piisavalt veendunud, et tagasi tuleb minna. 46 punkti minekul polnud mitte kedagi metsas näha, ilm hakkas pilve kiskuma, tehtud vead olid hästi meeles ja tekkis tunne, et olen täiesti eksinud ja tundide kaupa juba metsas ekselnud. Edasi läks aga üsna hästi, kõhklused olid küll igal sammul, aga tagasi ma jõudsin. Soid oli nii et küll sai, ühes kohas olin puusadeni vees, aga vesi oli õnneks soe. Tulemustest ei maksa muidugi üldse rääkida. Nii vilets pole veel kunagi olnud. Kas on üldse mõtet sellise asjaga rohkem tegeleda?