Friday, May 11, 2012

Sooda järve ümber


Kui kunagi on mind kutsutud sünnilinna järgi kohtlaseks ümber järve, siis eilsel neljapäevakul olin igatahes sooda ümber järve. Juba esimesse punkti tormasin liiga paremale ja arvasin, et punkti tuleks veelgi rohkem paremalt otsida, aga muidugi oli see hoopis vastupidises suunas.

Edasi polnud nagu vigagi kuni 42 mööda jooksin ja 100m tagasi pidin tulema. Kohe järgmisega sama lugu, mööda ja veelgi kaugemale, kuni raudtee paistma hakkas. Siis olin alles piisavalt veendunud, et tagasi tuleb minna. 46 punkti minekul polnud mitte kedagi metsas näha, ilm hakkas pilve kiskuma, tehtud vead olid hästi meeles ja tekkis tunne, et olen täiesti eksinud ja tundide kaupa juba metsas ekselnud. Edasi läks aga üsna hästi, kõhklused olid küll igal sammul, aga tagasi ma jõudsin. Soid oli nii et küll sai, ühes kohas olin puusadeni vees, aga vesi oli õnneks soe. Tulemustest ei maksa muidugi üldse rääkida. Nii vilets pole veel kunagi olnud. Kas on üldse mõtet sellise asjaga rohkem tegeleda?

Monday, May 7, 2012

Katsejänes

Samal ajal kui kõvemad tegelased Leedu metsades alustasid oma kannatuste rada, olin Keila metsas puutevaba SI pulga katsejäneseks. Toimus küll rattavõistlus, aga oli olemas ka jooksurada. Ega see pulk nüüd pulga moodi ei olnud, pigem käekella sarnane. Rihmaga ümber randme, checkis ja nullis pidi küll õigesti ja täpselt puudutama, aga KP-des käis asi lennult, rääkimata finišist. Piiks oleks võinud vast veidi valjem olla, aga kuulsin küll. Lisaks veel vilkus punane tuluke mõne korra. Vihma ei sadanud, seega ei tea selle asjanduse niiskuskindlust. Ei proovinud ka purunemiskindlust, kui on ikka polükarbonaadist, siis peaks tugev asi olema, aga silma järgi seda kindlaks ei ei oska teha.

Nagu jäneselt oodatakse, üritasin lipata nagu jaksasin, vahel keerasin ka padrikusse, et võsast läbi murdes hinge tõmmata. Punktid olid ilusasti teede ääres ratturite jaoks, seega punktide leidmisega vaeva polnud vaja näha.

Tulemused tulid väga head, poleks osanud lootagi.

Kaart selline.

Wednesday, May 2, 2012

Orienteerumiskuu algas


Eile algas orienteerumiskuu, kus Keilas, lähiümbruses ja veidi kaugemal saaks päris palju kaardiga ringi joosta.

1. mai teisipäevak Keilas, mis aprilli algusest edasi lükati.
5. mai RO Keilas, kuhu ka jooksuvõimalust pakutakse.
10. mai neljapäevak Klooga kandis.
12. mai Libahundi jälg Jägalas.
23. mai Harju MV valikorienteerumises Padisel.
24. mai neljapäevak Keilas.
Lisaks nendele peaks Keilas tulema ka Tiimspordi orienteerumisvõistlus, mille kuupäeva veel ei tea ja esialgne juhend ka maha võetud. Ehk ikka toimub.
Võiks ju minna kõikidele nendele, aga igasugu kevadtöid tuleb ka teha ja kahtluse alla satuvad just nädalavahetustel toimuvad üritused. Vaevalt, et minusugusel algajal ka Padisel midagi teha on.

Peale seda kõike peaks alustama treeningutega sügiseseks maratonijooksuks. Eks siis paistab, palju jõuab, aga võimalusi jätkub.

Eilsest suurt midagi meenutada polegi, joosta eriti ei jaksanud, paar väiksemat viga tegin ja kokkuvõtteks oma klassis neljas koht. Veelgi kõvem sõna aga seitsmes koht raja arvestuses, seal siis ka lisaks M40 klassile M21B, M50 ja N21A. Osalejaid rajal oli 91.
Ühegi punkti leidmisega raskusi ei tekkinud. Väikse vea tegin punktist 48 välja minnes, kaldusin liiga läände ja pidin väikse ringi tegema. Teine viga punktist 41 ära minnes ei tulnud läänepoolsele teele tagasi, vaid läksin idapoolsele rajale. Palju ei kaotanud, vast 30 sek. Läbi metsa minekut tuli rohkem, kui stardis kaarti uurides plaanis. Keskmine km aeg 7:47, pole kunagi nii kiire olnud. Kaotust võitjale 27,6 sek/km, pole kunagi nii vähe olnud. Punktis 50 olin lausa esikohal!

Kui kaart avaldatakse, panen teekonna ka.

Wednesday, March 21, 2012

Tase tõuseb

Mitte et mingil veekogul, mis on kevadeti täiesti loomulik, vaid ikka Keila O-ÖÖ-l. Järjekorras viies, meie jaoks kolmas. Enne starti ringi vaadates oli selge, et eelmise kahe aasta võitu pole enam lootagi. Ümberringi mitmeid nägusid, kes on ikka Eesti tasemel orienteerujad ja rogainijad. Eks Etsi reklaam tegi oma töö. Aga mis meil sellest, tähtsam oli võtta ära kõik punktid lubatud kolme tunni jooksul.

Kaart peos, uurisime seda ja panime plaani paika. Kuna osa punkte olid ikka päris kaugel, tekkis kahtlus, kas ikka jõuame ajaliselt kõikides punktides käia ja minut enne starti otsustasime läbida raja vastassuunas algselt planeeritule. See jättis võimaluse lõpus vajadusel osad punktid välja jätta.

Mõlemad pildid rajameister Etsi tehtud

Start ja kohe kiiremas tempos 32, et saada soodne positsioon võimalike lisaülesannete sooritamiseks. Suusaradu mööda Loodemäe poole, väike lõige läbi metsa ja 33. Sealt tagasi üle mäe ja ootamas lisaülesanne punktis 38, kus tuleb discgolfi kettaid loopida. Peale väikest ootamist asume Heikiga viskama, esimene ketas kohe sees, teine põrkab kettidest välja tagasi. Uus katse ja tehtud. Heikil läks veidi kiiremini.

Kohe teele ja paekiviaukude poole, võtame punkti 39, peale mida tuleb kolmekesi suuskadel läbida kümmekond meetrit. Saame hakkama suuremate probleemideta. Teejooks punkti 49 suunas, pole sellist jääl uisutamist nagu eelmisel aastal. Esimese hooga liigun valet kiviaeda mööda, aga õige aja otsa näeb Heiki ära.
Nüüd veidi mõtiskleda, kas enne võtta 50 või 48, aga kui tagant tulnud Mairolt suundub 48 poole, on asi otsustatud. 48 ja edasi lõunasse 50 suunas. Juba mõnikümmend meetrit teest eemal on selge, et rajameistri FB-s olnud info, et otseselt vette minema ei pea, ei vasta tõele. Minek 50-sse möödub jalad jääkülmas vees. Kui jalad olid ka enne märjad, siis nüüd on selge, et see oli ainult meeldiv jahedus võrreldes selle läbilõikava külmaga, mida praegu kannatada tuleb. Tagasiminekuks leiame kraavikaldal veidi kõrgema koha ja nii hull enam pole. Nüüd siis jooksuga loomade söödakohta, et jalad vähe soojemaks saada.
47 võetud, peame aru, kas minna ringiga mööda teed, läbi metsa lõunasse või läände. Mingi kitserada suundub lääne suunas, valime selle ja ilmselt oli õige otsus. Seda mööda saab enamjaolt lausa joosta, paksu lund pole kusagil ja välja jõuame täpselt õigesse kohta – punkti 46. Siit järgmisele läänepoolsele teele ja põhja poole punkti 45 otsima. Teede ristist läheme põhja poole, idast tuleb veel üks võistkond, kes liigub risti meie suunaga ja paratamatult arvame, et nad teavad kuhu lähevad ja korrigeerime vastavalt suunda. Äkki jõuame kuskile teele, mis tundub mulle kahtlaselt tuttav. Punktist põhja pool ei ole ju ühtegi teed, kompass näitab veidrat suunda, läheb mõni hetk mõistmiseks, et oleme teinud metsas tiiru ja tulnud tagasi samale teele, mille ristist punkti minema hakkasime. Teisel katsel ei lase enam häirida sisse tallatud radadest ja kedagi teist eksitamas ka ei ole.  Probleemideta jõuame punkti. Kaotasime ehk nii 5 min selle ringiga.
Aga edasi ATV rada mööda kaevikusse punktiga 44 ja suund nüüd tagasi ida poole. Lageda ääres ATV-ga sõidetud, kuid raja põhi on palju pehmem kui laupäeval ja jalad vajuvad sisse. Meenub üleeelmine aasta, kui sama teed läksime põlvini lumes, igal sammul lumekoorik säärekonte kraapimas. Sellega võrreldes on lausa lust ja jõudu tundub jätkuvat. Väike haak põhjapoole punkti 43,sealt tagasi ja 42. Nüüd on mõtlemise koht, kas proovida 40-le läheneda idast, läänest või otse läbi metsa. Otsustame idapoolse variandi kasuks ja paneme sinna minema, kui märkame jälgi, mis lähevad otse metsa. Kasutame võimalust ja nii jõuamegi täpselt punkti. Siit minek eelmise aasta vaevalisemale kohale krossirajal. Jäljed on küll ees ja lumi pole ka nii paks, kuid siis tekivad jälle ATV jäljed, mida pühapäeval veel ei olnud. Sealt saame kiiresti suure puu juurde ja läbi võsa tankide basseinini punkti 41 on ka keegi läinud. Seal saab ka jalad korralikult märjaks, aga talutavam kui 50 ümbrus.
Nüüd suusarajale ja sillani, kus punkt 34 tegelikult üldse mitte silla peal, vaid all ja koos lisaülesandega. Tuleb abistada jalahaavaga poissi. Heiki võtab kõne päästeametile, meie Helisega paneme sideme. Tõstame kannatanu kanderaamile ja viimane hetk veel meenub mulle, et peaks vist ikka pea eespool inimesega liikuma. Kohtunike märkusest jääb mulje, et olime esimesed, kes seda tegid. 35 ja vaja arvata käsikaudu kobades ära 5 asja, mis kohtunikul kotis. Üllatuseks on sekund enne meid punktis pool Saue Tammede võistkonda, keda oleksin arvanud küll juba finišis olevat. Nüüd veidi mudajooksu ja Heiki märkab punkti 36 tema õiges asukohas, mina läksin otsima ida poole. 37 juurde on ilus rada sisse tallatud ja jõuame veidi peale konkurente palle loopima. Nüüd on oluline viskamise kiirus, mitte täpsus. Üks läheb sisse ja kiirelt konkurentidele järgi, et kohta parandada. Kergliiklusteel saamegi neist mööda, aga punktile 31 läheneb vastane minust osavamalt, saab kümmekond sekundit edu ja kuigi pingutan nagu jõuan, on nad lõpus meist paar sekundit varem.

Aga läbi, hernesupp, tee, pulgakomm, kuivad jalanõud, soe jope ja lõkkesoojus. Esikolmik on selleks ajaks juba auhinnad kätte saanud. Aeg parem kui eelmisel aastal, koht sedakorda 8, GPS arvab, et läbisime 11,6 km ja teekond selline:



Kaks varvast sain mõnusasti valusaks, nii et pool ööd need hädaldasid ja ei lasknud magada. Ei tea kas sellel nädalal jooksma enam saabki. Aga 10.04 peaks Keilas teisipäevak olema ja veidi oleks ka mingit jooksuvormi vaja tekitada, kuigi selleks aega liiga vähe.

Wednesday, March 14, 2012

Emakeel

Emakeeles suhtleme ikka päevade kaupa, kui õigesti või valesti, sellele väga sügavalt mõtlemata. Eks see tuleb kuidagi iseenesest, nii nagu keegi oskab. Korra elus on õnnestunud mul eesti keeles hiilata oma teadmistega. Keskkooli viimases klassis arvas õpetaja, et mind oleks paslik saata eesti keele olümpiaadile. Ega ma väga palju vigu kunagi ei teinud, kui kirjandis oli üks grammatikaviga, siis seda oli juba palju. Pigem jäi minu jutukestes sisu nõrgaks. Varem olin käinud aineolümpiaadidel teistes õppeainetes nagu matemaatika, füüsika, inglise keel ja ajalugu, aga eesti keeles esmakordselt. Veidral kombel õnnestus saada koolis esikoht ja tuli minna esindama oma kooli rajooni olümpiaadile.


Ega ma sellest suurt midagi ei mäleta, ainus ülesanne, mis meelde jäi, oli mingisugusest tundmatust soome-ugri keelest aluste ja öeldiste leidmine. Anti ette trükitud tekst, milles täiesti arusaamatud tähekombinatsioonid moodustasid sõnu ja need siis juba lauseid. Huvitav küll, aga kuidagi leidsin sellest mingi loogika, mille järgi hakkasin küsitud lauseliikmeid välja otsima. Õnnestus sellelt võistluselt kolmas koht saada. See ongi siis minu tipptulemuseks eesti keeles.

Piret oli teine meie kooli esindaja, tema sai vist teise koha, diplom on tal ei tea kus ja kontrollida sellepärast ei saa, aga diplomi või siis tunnustuskaardi sai ta kindlasti.

Eile õhtul tegin metsas suuskadel jäärajasõitu. Parema meelega oleks jooksma läinud, aga selle talve suusakilomeetreid oli ainult 13 viiesajast puudu, tuli see piir ometi ületada.
Ootame nüüd siis teisipäeva, et O-ÖÖ esikohta kaitsta.

Monday, February 27, 2012

Venitagem

….. korralikult oma ihuliikmeid peale pikemat sporditegevust. Täpsem info tuleb veidi allpool.

Pikemalt sai eile sõidetud üks Kõrvemaa suusamaraton, millel pikkust 38 km. Jälgisin ilmateadet juba varakult, et otsustada seal sõitmine. Esimese korraga ei õnnestunud, ilm oli külm ja minu õnneks lükati sõitu edasi. Sõbrapäeval avastasin, et regamine odavam ja kasutasin kohe võimalust. Siis tuli veel ainult valmistuda. Reedeõhtune valmistumine tähendas suuskade määrimist. Alla läks 2 kihti sinist parafiini ja selle peale 2 kihti madalafloorilist +1-4 temperatuurile. Ja harjasin nagu jõudsin.

Pühapäeva hommik tervitas lumesajuga. Vaikselt oli sadanud vist päris pikalt, maas oli korralik kiht värsket lund, mis mind sugugi ei rõõmustanud. Võistluskeskusesse jõudes ja rada vaadates tekkis väike kahtlus, kas üldse läbi jõuan sõita ja kas jõuan 3 tunni piirile, nagu vaikselt mõelnud olin.

Stardis hoidsin oma stardigrupi tahaotsa, sest minusugusel pole mõtet ette teistele risuks jalgu ronida. Esimese ringi tõusud nagu ikka vaikselt tatsudes, sest ees minnakse samas tempos ja pole ka mõtet juba esimesel ringil ennast ära küpsetada. Kuskil peale esimest joogipunkti vuhisesid mööda 5 min hiljem startinud lühikese maa sõitjad. Mingi rodu lapsi läksid, aga kuni järgmise joogipunktini olid pidevalt mul pildis. 10 km enne ringi lõppu näitas kell, et aega läinud 37 min. Püsis endiselt lootus jõuda ajaga alla 3 tunni. Rada ei olnud sugugi meeldiv, suht paks lahtine lumekiht ja libisemine mitte kõige parem.
Esimese ringi viimased tõusud oleks tahtnud äkilisemalt võtta, aga ei saanud, eessõitjaid ikka parasjagu jalus. 19 km peal ajaga 1:19:07, kohal 324.

Kohe teise ringi esimestel kilomeetritel möödusin õige mitmest suusatajast. Keegi möödus ka minust, aga sarnaselt eelmise ringi lastega jäi ka tema kümneks kilomeetriks minu ette mõnekümne meetri kaugusele. Rada tundus parem kui eelmisel ringil, lahtine lumi oli keskelt suuskadega minema lükatud ja kõva põhi väljas. Kõige raskem osa algas peale viimast joogipunkti. Vaikselt olin üksikutest suusatajatest möödunud kogu ringi vältel, aga nüüd oli tunne, et sellega on kõik. Paar-kolm km enne lõppu ühel jubedal tõusul tatsates nägin ees 5-6 liikmelist punti, aga ei tundnud mingit soovi neile järele tõmmata. Tõusu lõpul tuli keegi tagant. Tõmbasin serva poole, et kiirem sõitja mööda lasta, aga tema hõikas mulle: „Mine edasi, võta see grupp kinni. Kaks tõusu ainult jäänud, lihtsamad kui see siin.“ Uskumatu küll, aga sellest leidsin uut jõudu, viimase tõusu lõpuks olin saanud mööda kogu grupist, ainult üks mees läks laskumisele minust eespool. Temast libisesin mööda laskumise lõpus lagedale jõudes. Seal märkasin veel 3-4 suusatajat eespool minevat. Andsin aga takka ja viimasest kurvist tulin juba nendestki eespool. Kuni finišini mitte kedagi eespool.

Keegi on pildi ka teinud, vist õpetuseks kuidas sõita ei tohi.
Lõpp, aega kulus 2:37:23. Raudselt minu parim suusasõit, mis siiani teinud olen. Koht esialgses protokollis 300. Ilus number, tahapoole jäi veel 87 sõitjat. Igatahes tänud sellele ergutajale, kerkisin lõpuks ligi kümme kohta tänu temale. Teine ring siis minutijagu kiirem ja tõusin 24 koha võrra.

Aga nüüd kõik võimlema.

Monday, February 20, 2012

300

... km piir sai laupäeval üle sõidetud. Et selle aasta suusakilomeetreid siis. Nädala lõpus on ees Kõrvemaa 38km. Eelmisel kahel talvel olen jõudnud enne pikemat sõitu läbida ca 450 km, sellel aastal siis sadakond vähem, kui sellel nädalal veel paar lühemat sõitu teha. Näis, kas sellepärast ka vähem jaksan. Sellel aastal on küll teisiti see, et olen sõitnud madalama pulsiga. Keskmine pulss on olnud üle 160 ainult viiel korral. eelmisel aastal enne maratoni oli 25 korral kõrgem, üleeelmisel aastal 22 korral kõrgem. Ja sellel talvel pole tekkinud ka sellist väsimust jalgades nagu eelmistel aastatel. Aga pühapäeval siis prooviks selliselt, et kui suusk ikka vähegi libiseb, jõuda umbes 3 tunniga rada läbida. Eelmisel aastal oli Valgehobusemäel sama pikk distants, seal sain selle ajaga hakkama, aga seal polnud ka nii palju tõuse nagu Kõrvemaal on. Ilmaprognoos on hetkel väga mõnus, veidi külmakraade ja suht tuulevaikne. Ainult päikesepaistet ei pakuta.