Mitte et mingil veekogul, mis on kevadeti täiesti loomulik, vaid ikka Keila O-ÖÖ-l. Järjekorras viies, meie jaoks kolmas. Enne starti ringi vaadates oli selge, et eelmise kahe aasta võitu pole enam lootagi. Ümberringi mitmeid nägusid, kes on ikka Eesti tasemel orienteerujad ja rogainijad. Eks Etsi reklaam tegi oma töö. Aga mis meil sellest, tähtsam oli võtta ära kõik punktid lubatud kolme tunni jooksul.
Kaart peos, uurisime seda ja panime plaani paika. Kuna osa punkte olid ikka päris kaugel, tekkis kahtlus, kas ikka jõuame ajaliselt kõikides punktides käia ja minut enne starti otsustasime läbida raja vastassuunas algselt planeeritule. See jättis võimaluse lõpus vajadusel osad punktid välja jätta.
Mõlemad pildid rajameister Etsi tehtud
Start ja kohe kiiremas tempos 32, et saada soodne positsioon võimalike lisaülesannete sooritamiseks. Suusaradu mööda Loodemäe poole, väike lõige läbi metsa ja 33. Sealt tagasi üle mäe ja ootamas lisaülesanne punktis 38, kus tuleb discgolfi kettaid loopida. Peale väikest ootamist asume Heikiga viskama, esimene ketas kohe sees, teine põrkab kettidest välja tagasi. Uus katse ja tehtud. Heikil läks veidi kiiremini.
Kohe teele ja paekiviaukude poole, võtame punkti 39, peale mida tuleb kolmekesi suuskadel läbida kümmekond meetrit. Saame hakkama suuremate probleemideta. Teejooks punkti 49 suunas, pole sellist jääl uisutamist nagu eelmisel aastal. Esimese hooga liigun valet kiviaeda mööda, aga õige aja otsa näeb Heiki ära.
Nüüd veidi mõtiskleda, kas enne võtta 50 või 48, aga kui tagant tulnud Mairolt suundub 48 poole, on asi otsustatud. 48 ja edasi lõunasse 50 suunas. Juba mõnikümmend meetrit teest eemal on selge, et rajameistri FB-s olnud info, et otseselt vette minema ei pea, ei vasta tõele. Minek 50-sse möödub jalad jääkülmas vees. Kui jalad olid ka enne märjad, siis nüüd on selge, et see oli ainult meeldiv jahedus võrreldes selle läbilõikava külmaga, mida praegu kannatada tuleb. Tagasiminekuks leiame kraavikaldal veidi kõrgema koha ja nii hull enam pole. Nüüd siis jooksuga loomade söödakohta, et jalad vähe soojemaks saada.
47 võetud, peame aru, kas minna ringiga mööda teed, läbi metsa lõunasse või läände. Mingi kitserada suundub lääne suunas, valime selle ja ilmselt oli õige otsus. Seda mööda saab enamjaolt lausa joosta, paksu lund pole kusagil ja välja jõuame täpselt õigesse kohta – punkti 46. Siit järgmisele läänepoolsele teele ja põhja poole punkti 45 otsima. Teede ristist läheme põhja poole, idast tuleb veel üks võistkond, kes liigub risti meie suunaga ja paratamatult arvame, et nad teavad kuhu lähevad ja korrigeerime vastavalt suunda. Äkki jõuame kuskile teele, mis tundub mulle kahtlaselt tuttav. Punktist põhja pool ei ole ju ühtegi teed, kompass näitab veidrat suunda, läheb mõni hetk mõistmiseks, et oleme teinud metsas tiiru ja tulnud tagasi samale teele, mille ristist punkti minema hakkasime. Teisel katsel ei lase enam häirida sisse tallatud radadest ja kedagi teist eksitamas ka ei ole. Probleemideta jõuame punkti. Kaotasime ehk nii 5 min selle ringiga.
Aga edasi ATV rada mööda kaevikusse punktiga 44 ja suund nüüd tagasi ida poole. Lageda ääres ATV-ga sõidetud, kuid raja põhi on palju pehmem kui laupäeval ja jalad vajuvad sisse. Meenub üleeelmine aasta, kui sama teed läksime põlvini lumes, igal sammul lumekoorik säärekonte kraapimas. Sellega võrreldes on lausa lust ja jõudu tundub jätkuvat. Väike haak põhjapoole punkti 43,sealt tagasi ja 42. Nüüd on mõtlemise koht, kas proovida 40-le läheneda idast, läänest või otse läbi metsa. Otsustame idapoolse variandi kasuks ja paneme sinna minema, kui märkame jälgi, mis lähevad otse metsa. Kasutame võimalust ja nii jõuamegi täpselt punkti. Siit minek eelmise aasta vaevalisemale kohale krossirajal. Jäljed on küll ees ja lumi pole ka nii paks, kuid siis tekivad jälle ATV jäljed, mida pühapäeval veel ei olnud. Sealt saame kiiresti suure puu juurde ja läbi võsa tankide basseinini punkti 41 on ka keegi läinud. Seal saab ka jalad korralikult märjaks, aga talutavam kui 50 ümbrus.
Nüüd suusarajale ja sillani, kus punkt 34 tegelikult üldse mitte silla peal, vaid all ja koos lisaülesandega. Tuleb abistada jalahaavaga poissi. Heiki võtab kõne päästeametile, meie Helisega paneme sideme. Tõstame kannatanu kanderaamile ja viimane hetk veel meenub mulle, et peaks vist ikka pea eespool inimesega liikuma. Kohtunike märkusest jääb mulje, et olime esimesed, kes seda tegid. 35 ja vaja arvata käsikaudu kobades ära 5 asja, mis kohtunikul kotis. Üllatuseks on sekund enne meid punktis pool Saue Tammede võistkonda, keda oleksin arvanud küll juba finišis olevat. Nüüd veidi mudajooksu ja Heiki märkab punkti 36 tema õiges asukohas, mina läksin otsima ida poole. 37 juurde on ilus rada sisse tallatud ja jõuame veidi peale konkurente palle loopima. Nüüd on oluline viskamise kiirus, mitte täpsus. Üks läheb sisse ja kiirelt konkurentidele järgi, et kohta parandada. Kergliiklusteel saamegi neist mööda, aga punktile 31 läheneb vastane minust osavamalt, saab kümmekond sekundit edu ja kuigi pingutan nagu jõuan, on nad lõpus meist paar sekundit varem.
Aga läbi, hernesupp, tee, pulgakomm, kuivad jalanõud, soe jope ja lõkkesoojus. Esikolmik on selleks ajaks juba auhinnad kätte saanud. Aeg parem kui eelmisel aastal, koht sedakorda 8, GPS arvab, et läbisime 11,6 km ja teekond selline:
Kaks varvast sain mõnusasti valusaks, nii et pool ööd need hädaldasid ja ei lasknud magada. Ei tea kas sellel nädalal jooksma enam saabki. Aga 10.04 peaks Keilas teisipäevak olema ja veidi oleks ka mingit jooksuvormi vaja tekitada, kuigi selleks aega liiga vähe.
