Turaluraluralu

Sedapuhku meile kolmas sügisene rogain. Ööbimine Jaagu juures ja hommikune kohalesõit sujusid kenasti. Öösel veidi häiris veekohin, aga magada sain sellele vaatamata.

Planeerimisel arvestasime eelkõige sellega, et jõest kuiva jalaga üle saaks. Jõe kohta midagi ei teadnud ja suva kohas läbi minema ei kippunud. Tegime siis kaks plaani – idapoolse ja läänepoolse. Lisaks vastaskaldal põhjapoolsed punktid. Idapoolne variant tuli lühem ja suurema punktiarvuga. Nii läksime siis sellele variandile, jättes ära 27 ja 44, mis sisse ei sobinud.

Stardist 29 kerge sörgiga pikas rongis mere lähedal. Tuul on külm, aga muidu kõik mõnus. Rongivagunina punkti jõudmine pole miski küsimus. Edasi tekib hargnemine.

59 läheme suunaga raiesmikule. Raiesmik ise on vastik ületada ja suundume metsa serva mööda maja poole, sealt üle tee ja oja kaldale punkti.

28 jälle suunaga suurele teele, minek on aeglane, võsa üpris tihe. Asfaltteed lõunasse ja rada mööda sihi otsa punkti.

49 sihti mööda suurele teele, pikalt teejooksu, üles mäkke ja vastik trügimine kollases täpilises alas. Punkti minnes hoiatatakse, et kohtunik seal ootamas ja nii oligi. Huvitav, mis saaks kui sellist valeinfot jagada üksikutele vastujooksjatele, kuidas nad paarilisega siis kokku saavad? Või kas üldse jäävadki uskuma või lähevad punkti juurde ikkagi luurele?

39 lihtne rada mööda jooks, punkti võtmine nõuab veidi mägironimis – ja laskumisoskusi, mida minul muidugi ei ole, aga alla ka ei kukkunud.

58 teerada, siht, raiesmik, tükike metsa ja kohal.

38 metsaserval vaatan, kuidas jalg läheb täpselt mingi augu poole ja seal paistab kollane sumisev mass. Tunnen valusähvakat sääres ja spurdin hoiatusi karjudes metsa. Kumb jalg selle laksu sai – ei teagi, vist parem. Aga edasi läbi karjääri teele, joogipunkti jätame vahele, ilm on piisavalt jahe. Metsa ja teiste sabas punktini.

48 hõlpsalt leiame kaardil oleva silla. See on iseenesest kummaline – metallkonstruktsioon, millel laiad metallplaadid. Ühtegi sõidetavat teed ei ole ei ühel ega teisel pool seda silda, et milleks selline jurakas sellise koha peal. Vist ikkagi kasutati kunagi sõitmiseks. Üle lageda põhja poole, trügime läbi võsa ja äkki on silme ees valge plekktahvel, mis teatab, et oleme jõudnud Ussimäele.

 Usse läheduses ei paista, ees on hoopis pea püstloodis laskumine ja valik, kas minna otse üle jõeäärse madaliku või kõrgust hoides lääne poolt ringi. Et minusugusel on kindel tugi jõe nägemisest, siis paneme otse. Midagi hirmsat ees ei ole kui nõgesed välja arvata. Ronime uuesti nõlvast üles ja hea meetri laiune loha läheb punkti. Selleks ajaks vist juba õigele kohale viidud.


37 on valida, kas minna lõuna poolt tumekollasesse, veidi maad teed mööda ja siis metsa keerata või põhja poolt heledamaid kollaseid laike kasutades. Valime viimase variandi. Kõik sujub hästi.

36 teid mööda jõuame punktini vaevata.

26 raiesmikuni, suunaga lõunasse lagedale ja selle serva mööda punkti. Vahepeal mugime kumbki ühe võileiva.

56 näen kahte võimalust. Ida poolt lagedat mööda ja siis suunaga või veidi maad teed mööda itta ja kraavide serva mööda. Kolmas variant – siht, jääb üldse märkamata. Otsustame kraavi servade kasuks, sest ühe kraavi kõrval on pikalt kollast ala. See kollane aga osutub raskemini läbitavaks kui teisel pool kraavi olev metsaalune. Kobraste langetatud puid mööda ületame ühe kraavi ja mõne aja pärast teisegi. Teine tüvi on ca 10m pikkune ja pean otsima pika toika, minema alla veepiirini ja ulatama Piretile abistava toikaotsa julgestuseks. Saame jälle jupp maad edasi, näeme ka väikest kopratammi ning risti olev kraav suunab meie liikumise itta. Seal pole koprad tegutsenud ning Piret tahab kangesti läbi kraavi minna. Surun ühe roika üle meetri kraavi ilma tugevat põhja leidmata ja ta loobub sellest plaanist. Lõpuks leiame alla 10cm läbimõõduga murdunud männi, mis on poolviltu kraavi kohal. Ronime seal nagu oravad, aga üle saame. Edasi tuleb kümneid meetrilaiuseid kraave, aga neist hüppame üle. Üks lai kraav on veel, aga seal kohe ka väga sobilik kask pikali.

Kraavide ületamises oleme vist meistrid. Punkti leidmisel probleeme pole.

55 Kuni loodes oleva kraavinurgani pole üldse muret, sealt edasi kardan suunaga viltu panna. Metsaalune on ka selline, et õiget loha maha ei jää. Lähen mingi suunaga muudkui edasi, teadmata, milleni ma üldse jõudma peaksin, kuskile kinni joosta ka nagu pole, kraavid oleksid juba liiga kaugel. Aegajalt näeme üksikuid võistkondi punkti kammimas, aga lähen aga ikka edasi. Ja siis - punkt on täpselt ees. Selle üle võiks küll uhkust tunda.

45 otse põhja teeni, sealt ilma sekeldusteta lohasid mööda. Metsas jalutades võtame kumbki ühe geeli, mille ergastav mõju järgmise punkti juures tunda annab.

57 ikka põhjapoole, teeni jõuame väga õiges kohas, sest veidi ida poolt metsast tullakse välja vööni vees.

46 jõuame põhjas oleva tee kurvile ja arutleme, kas peaks minema otse läbi metsa või teed mööda ringi. Metsaalune tundub kuidagi kahtlane ja jookseme ringi. Ega see vist kõige õigem ei olnud, aga metsas konnata oli saanud juba küll.

47 puhas teejooks, punkt käes ja võtan peoga ojast külma vett. Mõnus.

20 nüüd siis teisele poole jõge, poolteist tundi veel aega. Palju jõuame?

40 läbi hobuste kopli, üles järsus nõlvast ja olemas, aega on vähe. Loobume punktidest 31 ja 50.

30 rannaäärest, sellega on veidi otsimist, aga ei midagi meeletut ajakadu.

21 väike kõrvalepõige tagasiteel finišisse.

Sedakorda siis 74 punkti ja 134 koht. Omas klassis 11. Punkte saime vähem kui eelmistel kordadel ja jätkuv tagasiminek ka koha suhtes. Aga mis siis – ega meie võitma ei tulegi, pigem huvitavalt aega veetma. Ja õhtul nelja võistkonna saunaõhtu Jaagu juures. Muljeid igasuguseid, karu ka jälle kellelgi nähtud ja kellelgi kuuldud.
Väsimus igatahes suurem kui peale maratonijooksu.

Rada ise tuli 31,77km linnulennult, tegeliku mõõtsin kurvimeetriga kaardilt 38km, RouteGadgeti järgi oleks 41,4km. Kuidagi suur vahe.

Selliselt liikusime, Gps sisse lülitada tuli meelde peale punkti 29 ja lõpuosa, kui aku tühjaks oli saanud, joonistasin juurde. Millegipärast on sees imelikud jõnksud etappidel 28-49, 57-46 ja 46-47. tegelikult läksime ikka mööda teed need kohad. Ja 38-48 sai ikka üle silla mindud, mitte otse.

Aga muusikat kah, selle tuiamise peale sobiks hästi selline.

Pikk jooks

Eile siis esimene maratonijooks. Õigeid tossusid ei saanudki, sest ei leidnud sellist, mis minu jalale sobiks. Pidin leppima maastikutossudes jooksmisega. Vaseliini kodus ei olnud - kuskilt ennast määrida ei saanud. Valuvaigisteid ka kodus ei olnud - rajale kaasa võtta ei saanud. Võtsin ainult mp3-mängija, et igav ei hakkaks ja ühe geeli. mis Lätist järgi oli jäänud.
Ilm oli soe ja ilus, tegime Jaaguga veidi sooja ja venitusi. Asjad õnnestus ka ära anda ja siis starti. Korraldajad vist teadsid, et mul auto number 104 ja andsid sama numbri ka jooksmiseks.
Selliselt kohalt startides peab eelkõige hoolitsema selle eest, et kellelegi väga jalgu ei jääks. Et ikka alla 4 tunni ära tulla alustasin nii 5:30 tempoga. Kolmandal km-l tuli tossupaela uuesti siduda ja joogipunktis olime tagant poolt startinud Eeroga koos. Tema liikus samas tempos ja jätkasime siis koos. 10 km peale jõudsime ajaga 55:36 ja koht 772.
Tagasitee oli ka kerge, aga kuskil 12 km-l hakkas vasaku jala kannakõõlus tunda andma. Joogipunkt Russalka juures, seal sai täis 16 km ja Eero enam järgi ei tulnud. Tempot justkui ei tõstnud, aga poole maa peal ajaga 1:55:18, koht 719.

Sellel spordifoto.ee pildil koos Eeroga esimesel ringil

Jalg mitte ei anna tunda, vaid valutab korralikult. Peas käivad mõtted, et kas peaks mõne meediku otsima, kui valu hullemaks läheb, ja valuvaigistit küsima. Aga tempo tõuseb, mingil kilomeetril lausa 5:07. Koht peaks paranema päris palju, pidevalt jooksen kellestki mööda. Enne Pirita silda jookseb Jaak vastu. Alles jupp maad hiljem tuleb grupp, kus tempomeister ajaga 3:15. Ehk Jaak on jooksmas väga head aega, kui aga lõpuni kestab. 30km peal ajaga 2:42:41, koht 603.

32. km-l tunnen jalgades väsimust, valu on ikka endine, ei ole hullemaks läinud. On selline, et kannatab ignoreerida seda tunnet. Vastik on joosta kaldu oleval asfaldil, tuleb otsida kohti, mis on siledamad ja ilma kaldeta. Autode poolt sisse sõidetud pikiroopad sobivad hästi. 34. km-l läheb veel raskemaks, saan ikka veel kellestki mööda, samas on möödujaid minustki. Koha parandemist enam ei looda, kui jõuaks ikka kuidagi alla 4 tunni lõppu ja hoiaks 30 km kohta, oleks päris hea.

Ja siin teisel ringil Russalka läheduses.

Russalka joogipunktis jagab jooki Helis, tal samamoodi jalg haige nagu minulgi. Ehk saab ta ikka rogainiks terveks. Seekord saan aru, et Paksu Margareeta juurde on tõus. Tempo muudkui langeb. Ja tõusu ikka jätkub. Viimased 2 km veel, ei tohi kõndima hakata, lasen veelgi aeglasemaks. Lõpp peaks ju kohe tulema. Tulebki. kaarli kiriku juurest allamäge on ikka lust joosta. Kohal. 3:51:11 ja koht 518. Ei teagi, kuidas nii paljudest mööda läksin. Aga jalad on kanged. Raske on minna kiipi ära viima. See on veel kõige suurem katsumus.

Aga siis maratonialale ja seal saab ikka sööki-jooki kogu raha eest. Jaak on ka seal, tema ajaks tuli siis 3:02:54 ja kohaks 72. Sööme-joome-muljetame ja läheme siis 10km finišit vaatama.

Piret tuleb ajaga 54:50, koht 1950, oma klassis 15. Aga rohkem ta nii lühikest maad joosta ei taha.

Sain siis ikkagi hakkama, enne võistlust kartsin kõige rohkem just jalgade pärast. 5 aastat tagasi hakkasin üldse jooksma, selle ajaga siis valmistusin maratoniks. Kas edaspidi kunagi veel - ei teagi kohe. Nüüd tuleb vast nädal jooksmistele vahet hoida ja varsti juba vana rasva pealt rogainile.

Neljast neli

Sellel aastal sai osaletud kõigil Keilas toimunud (avalikel) orienteerumisvõistlustel. Vähemalt minu teada rohkem ei olnud ja vist enam ei tule ka. Ei tea kas keegi veel neljast neli on teinud.
Alustama peaks aga sellest, et esmaspäeval jätsin pika jooksu 20km peal pooleli, sest kannakõõlus hakkas haiget tegema. Kaks päeva jätsin vahele, ei valutanud, ja siis Keilas neljapäevak, mida ometi vahele jätta ei saa.
Alustuseks saatsin kaks poissi nöörirajale. Nad küll arvasid, et saavad ka raskema rajaga hakkama ja leiavad kõik punktid, sest neil on ju kompass. Mina seda hästi ei uskunud ja korraldajad aitasid nad ümber veenda.
Aga siis sain ise kaardi ja kohe selge, et seekord tuleb hakkama saada Keila metsa halvema küljega. Eelmisel kolmel korral oli üsna lihtne olnud, aga seekord mitmed vastikud kohad sees.

47 pole veel midagi keerulist, silla alt läbi, üle valli, üle lageda ja metsa vahele. Rahvas liigub igasugustes suundades, aga õigele poole ainult üks proua, kes mind lahkelt endast mööda laseb.

54 SOS küla poole viivale teele ja seal joostes tunnen, et kannakõõlus hakkab jälle haiget tegema. No vaatame, kui hulluks asi läheb. Aga punkti minekuks 2 varianti, kas aia äärt mööda paremalt poolt või teed mööda vasakult. Valin parempoolse variandi, sest lühem tee. Võsa vahele keerates oskan punktist lähedalt mööda minna ja teen põhja pool suure kaare, aega läheb kõvasti kaotsi.

55 otsustan, et kasutan reljeefi ja ei hakka teed mööda jooksma. Isegi kannatab seal jooksusammu, teha, ei ole nii hirmsalt tihe see mets. Mingil hetkel avastan end juba lageda serva lähedal, pole mõtet metsas aega raisata, teed mööda saab kiiremini. Kuskilt keeran metsa tagasi, seal hulgub õige mitmeid teisigi, kes ilmselt punkti otsivad. Otsin siis minagi, jõuan kiviaiani ja tuleb tagasi pöörata. Mida ma üldse otsin, kaardil on pruun rist, mida see peaks tähistama, ei oska ettegi kujutada. Mingi reljeefivorm, aga täpsemalt ei tea. Lõpuks näen punkti ja kohe kõrval on suur sipelgapesa. Nende kahe punkti peale läks aega ikka nii meeletult kaotsi, et head tulemust enam loota ei ole. Kahju, kodumetsas oleks tahtnud ikkagi hästi joosta.

57 peale eelmist punkti on mõte üle lageda jooksust peast kindlalt kadunud, lähen teid mööda, kõik rajad tuttavad, metsa keeran veidi hilja, aga aega eriti ei kaota. Kiiresti küll ei jooksnud, aga omas klassis sellelt etapilt neljas aeg, millega tõusin kohe 11 kohta.

36 vastik suunaga minek, aga saab isegi joosta veidi, üle ühe tee, siis teise ja näen ühte punkti, mis küll liga vara ette tuleb. Ongi vale. Edasi jõuan kohta, kus lagendik paistab nii vasakul kui paremal, kaardil aga ainult üks. Lähen põhjapoolse suunas, punkti ei märka ja jooksen alla lõunapoolset vaatama. Punkti pole ka seal. Uuesti põhja poole tagasi ja seal nurgas see punkt ikkagi on. Jälle kaotan aega, aga mitte väga kohutavalt.

60 söödamaja juurest mööda, püüan reljeefi abil punkti lähedale jõuda ja korras, leian.

31 üle tee ja kiviaia, loha korralik ees ja punkt käes.

50 siit pole muud kui kiiresti teele jõuda ja sealt siis punktini. Tee on aga teadagi kus. Etapilt lausa teine aeg. Uskumatu.

51 lageda serva mööda, lõunasse suure puu juurde ja punkt juba paistab.

41 krossirajale, üle lageda ja valin põhjapoolsema tee punkti jõudmiseks, et ei peaks üle künka jooksma.

53 kõige otsem tee oleks sihti mööda, aga seda sihti pole kunagi suutnud leida ja otsustan mööda teid minna. Saan paar sammu joostud, vaatan paremale ja näen justkui sihti. Keeran metsa, aga ikkagi oli see mingi viirastus vist. Jooksuga teele ja ikkagi sedakaudu. Punkt on olemas, seal kus peabki.

39 kiirelt metsast välja ja puhas jooksuetapp. Jooksen mööda kellestki, kes jooksutrenni teeb. Punkti minek pole üldse probleem, kaardilt midagi vaadata pole vaja. Uskumatu teine koht etapilt ja seda puhtal jooksuetapil haige jalaga. Liidrist 36 sek kiiremini. Kus nad kõik aega viitsid, ma ei ole ju mingisugune jooksja, et sellisel etapil nii kõrgel kohal olla.

35 jälle teed mööda, seda kivi ma tean ja punkti leian probleemideta.

34 rada mööda, metsa sisse keerates jääb üks vanem proua ette, mööda ei saa ja pean tema tempoga leppima.

33 kiirelt rullirajale, Tankimäe poole ja nüüd üks vanem härra ees, kellest mööda ei mahu. Lagedale jõudes saab kiiremini jälle. Huvitav, et minu ees minejad lähevad kõik kõige järsemat ja kõrgemat tõusu mööda. Ise hoian paremale, veidi ronimist ja siis saab juba asfaldil üles mäkke joosta. Siit jälle teine aeg, teised vist ei viitsinud mäkke joosta.

32 mäest alla, mööda teed ja metsa auku otsima. Punkt paistab, augu serval käib jalg kahekorra ja kukun selga ees jooksvale tütarlapsele. Loodan, et ta väga haiget ei saanud.

61 kahekorra käinud jalg kannatab joosta küll, üles sillale ja alla finišisse.

Läbi. Head tulemust loota ei ole, aeg on küll esimest korda päevakul alla ühe tunni. Seegi hea.
Õhtul tulevad tulemused Uskumatu 7. koht. Aga nii 5 min jäi ikkagi varu kõikide ekslemiste peale kokku.

Rada võis olla midagi sellist.

Nüüd siis hoolega jalga ravima. Määrin hommikul ja õhtul Fastum Geliga, ehk aitab. Esmaspäeval proovin jälle joosta. Kui paremaks ei lähe, peab maratonile vist valuvaigistid kaasa võtma? Igatahes starti lähen.

Üks kuu veel

on jäänud maratonijooksuni. Viimane aeg vist asfaldil jooksmiseks kõlblikud tossud osta. Trenn ka jälle käima läinud peale väikest pausi rogaini EM-i ajal. kahel korral olen teinud 20km, kolmel korral 24 km. Järgmisel esmaspäeval peaks nii 30km jooksma, rohkem nii pikki otsi ette ei võta. Kaal näitab ka juba pikemat aega 80 kg kanti, aastatetaguse 94-95 kg võrreldes on ikka päris väheks jäänud.
Järgmisel neljapäeval püüan joosta Keilas neljapäevakul, midagi muud enne maratoni kavas ei ole. Ainult trenn.

Aga jooksurütmi hoiab hästi selline lugu.

1:1

Selline seis jäi sama formaadiga orienteerumisvõistlusel.
Esmaspäeva hommikul tööle koperdades olin täiesti kindel, et jooksjst minust sellel nädalal ei ole, aga juhtus mingi imelugu, ja enne lõunat olid jalad korras. Registreerimist oli ka pikendatud ja nii ma siis kolmapäeva õhtul terviseradadele läksingi. Silmad kinni ei saa minna ja nägin paar punkti teel ära ka.
Eeljooksus tormasid kõik varem startinud lõuna poole, nii ka mina. Lühim tee oli kohe teada ja etapilt oma klassi 2 aeg. Järgmisse punkti otse läbi metsa ja jälle 2 aeg. Edasi läks juba jamaks. Kolmandasse oleks vast mööda tänavat pidanud minema, aga kuni selle üle mõtlesin, olin juba Heiko maja taga, kaardil oleks justkui kõrvalolev tühi krunt ka õueala olnud, aga võisin ka eksida - pulss ju 180 kandis. Tegin siis veel suurema ringi ja kõige kehvem aeg. Edasi jooksin ka jalakäijate teed ja tegin kõik nurgad ka ilusasti mööda teed nagu rajameister käskis. Kõik sellest vist ei hoolinud, sest punkti lähedal elav mees rääkis hiljem, kuidas läbi tema hoovi joosti. Seal oli muidugi muru niidetud ja hea joosta.
6 punkti läksin jälle valesti, oleks ikka pidanud oma maja eest läbi jooksma. 7 punkti ka valesti, oleks kiiremini saanud Raudsepa maja juurest, mitte terviseraja kaudu. Edasi kõik sujus. Kokku 18 aeg ja sellega M35 poolfinaalis. Peale jooksu oli selline tunne, et täna rohkem küll joosta ei jõua.

Poolfinaalis sain ise kaarti valida ja vastaseks Andres Palk. Tekkis lootus finaali saada, tema oli eeljooksus üle 4 minuti aeglasem olnud. Kuna punkt 1 oli teadagi kuskohas, valisin vastupäeva raja. Lausa 2 aeg etapilt 1-2 ja võitsin vastast üle minuti.

Finaalivastane Reigo Lehtla valis parema raja, mida isegi oleksin eelistanud. Algus oli hea, aga kohe 1 punktist (kaardil 7) panin valesti ja siis selle asemel, et üle künka joosta ja punkti minna, hakkasin läbi võsa meeleheitlikult tagasi lõunapoolsele teele trügima. Edasi läks enam-vähem, aga vastane oli ikkagi parem pea igal etapil. Kaotasin üle poole minuti.

Kokku 9 koht oma klassis ja oli täitsa mõnus, otsustasin ka poolmaratoni jooksma minna. Laupäeval aknast vaadates loobusin. Läbimärjana mulle ikkagi ei meeldi. Ehk järgmisel aastal.

Lätis

Rogain on kummaline spordiala. Pole vist palju alasid, kus igaüks võib osaleda maailmajao tiitlivõistlustel, läbimata mingeid valikvõistlusi ega pea täitma kvalifikatsiooninorme. Tähtis on, et sul oleks vile. Vile mul oli ja soov proovida ennast 24 tunni pikkusel matkal oli samuti. Sügisel, kui avaldati, et EM toimub Lätis, tekkis kohe soov sinna saada. Selleks on lisaks vilele vaja aga ka kaaslast. Piretile on selline 24 liiga palju ja hakkasin tuttavate hulgast selekteerime kedagi, kellega koos võiks üritada. Esimene nimi telefonis oli Aare. Endine dessantväelane peaks minu arvates sellisel matkal hästi hakkama saama. Minu õnneks oli ta kohe ka nõus. Veebruari alguses sai võistlusele registreeritud, kuid märtsis murdis Aare akrobaatilisi harjutusi tehes oma põlve. Lootsin paranemisele, kuid suve algul oli selge, et temast asja ei saa. Samas oli ta aga leidnud oma asemele ühe töökaaslase, kes aga pidi samal ajal kuskile tantsima minema. Tema omakorda pakkus välja Allani, kes ka orienteerumisega tegeleb.

 Nii ta siis läkski, laupäeva hommikul kohtusime võistluskeskuses, saime kaardi ja poole tunniga oli 250 punktine plaan tehtud.

Stardis olime piisava varuajaga ja sai aega parajaks teha.

Start ja meie esimene punkt 25, jalutame koos teistega, teest jääb mulje, et see ongi buldooseriga sisse lükatud stardist punkti suunduvate masside jaoks. Oma arust läheme ka mingist hoovist läbi, kuid kaardil on õuedel vahe vahel ja aedasid ka ei ole.

69 otsustame minna sihti mööda, et saada teada milline näeb sellel kaardil tähistatud siht välja ja kui hull on see soo. Teelt keerates saame kohe jalad märjaks, kuigi sellel kohal veel soo tähist ei ole. Üldiselt ei midagi hullu, mõõtkavaga kohanemine võtab aega, punkt tundub kuidagi kaugel olevat, aga kätte ta saame.

38 läbi metsa ja võsa lõunasse tee peale ja teed mööda siis künka otsa.

53 künkast alla tagasi üle lagedate kraavi äärde, üle kraavide turnimine ja käes.

95 põhja suunas tagasi ja kuna teeristis peaks joogipunkt olema, otsustame võtta lonksu jooki, et mitte oma varusid kulutada. Teeristis joogipunkti ei näe, läheme edasi ida poole, aga ka seal ei paista kusagil. Keerame otsa ringi ja tuleme tagasi ja läheme edasi.

74 minekul jõuame järgi Evale ja Aivarile, kes meist joogipunkti otsingute ajal vist mööda läinud.

 

Jupp maad kruusateed ja läbi metsatee lagendikule. Kohtame ka Heikit ja Helist, kes 65 minemas.

 Üle lageda ja metsa sisse, punkt on äkitsi käes, enne kui oodatagi oskasime. Ei vaadanud, kas kraav seal ikka oli, aga üllatavalt vara olime kohal.


65 soovitavad seal käinud mitte loota sihile, mida sugugi näha ei pidavat olema, vaid püüda lohasid mööda minna. Nii teemegi, aga korralikku loha ei ole ja eksleme veidi ringi, kuid õige künka leiame. Legendis on üllatavalt kirjas puu. Ja seda keset metsa. Veidi kummaline see tundub, aga puu see muidugi oli.

72 pole midagi keerulist ega hirmsat.

64 juba teel kõndimine, möödume mingist turismitalust, kus vist mingi pidu tulemas. Punkti võtame ilusti, istume hetkeks puutüvele, et seljakotist võtta võileib, mida teel järgmisse punkti nosida.

99 algul ikka mööda teed, metsa sisse, kõrgepingeliini alt läbi, ilma eriliste mälestusteta jõuame künkani, kus peaks olema 5 puud legendi järgi. 5 puud paistab igalt poolt mingi hetk tundub, et oleme juba liiga kaugel, keerame tagasi ja kümnekonna meetri pärast näeme, et tulime punktist 2m mööda.

86 raiesmikule, sihile, teisele sihile ja oleme jälle ühe mäe nõlval, mille orvandis peaks punkt olema. Allan läheb altpoolt, mina kõrgemalt ja mingil hetkel kohtume täpselt punktis.

57 tagasi kruusateele, kus meile tuleb vastu üllatavalt palju autosid. Mitmed neist valge lindiga, ehk kuskil algab pulmapidu. Vist sealsamas turismitalus. Liiga vara tulime sealt mööda, pimedas oleks õnnestunud ehk kontvõõraks sebida. Hetkeks tabab meid ka vihmasadu, aga selle üle võib ainult rõõmu tunda.

44 mingi küla juures peatub meie kõrval auto ja küsitakse midagi läti keeli. Saame inglise keelega hakkama. Tahavad kaarti näha, kuid pilgu sellele heitnud antakse see kohe tagasi. Vist on täiesti arusaamatu, ühtegi kohanime ega midagi ei ole. Küsime, et kas pulma minek, ja saadame nad turismitalu suunas edasi. Küla vahel joogipunkt, kus ämbriga kaevust vett saab. Täidame tühjenenud joogikotid, võtame jalad lahti, sest teel tundsin, et mul on varbad olemas. Midagi hirmsat ei paista. Selleks ajaks on meil koos 73 punkti ja aega läinud umbes 5 ja pool tundi. Punkti saame järve kaldalt, teeme kõrges rohus mingi veidra tiiru, aru saamata, et sinna saab ka teed mööda.

84 jõuame laudadest ja vanadest ustest rada mööda järveni, seal tuleb juba läbi soo ja võsa trügida. Allan läheb järve kalda lähedalt, mina alalhoidlikult veidi kaugemalt. Kraavini jõuame ühel ajal, ootan teda läbi võsa tulemas. Kraavist saab ilusti üle ja punkti leiab ka.

32 kalameeste lõkkeplatsist mööda, läbi hobusekopli teele ja ühe järjekordse mäekese tipus ongi see puu, mille juures ka punkt.

77 istume hakatuseks ilusale suurele kännule ja laseme kaasvõistlejatel ees minna. Mäest laskudes on ees üks kraav, mille juures leiame ees läinud ületuskohta otsivat. Seda nägemisulatuses ei ole ja lähen esimesena läbi. Ei ole lai, aga vesi ulatub poolde reide. Kõige sügavam vesi meie rajal. Järgmisest kraavist saab juba kuiva jalaga. Korraks jõuame kruusateele, et kohe tagasi metsa keerata. Olemas.

61 ei taha enam lõigata, sügav kraav on hästi veel meeles. Punkt peab olema kraavi otsas. Sõbralikud kaasvõistlejad ütlevad, et lääne pool seda küll ei ole, sest lage kohe seal kõrval. Liigume siis ida poole, aga kui punkti ei leia, keerame metsa ja tuleme paralleelselt tuldud teega tagasi. Muidugi jõuame nüüd kuiva kraavini, mille otsas punkt täiesti olemas. Kaas võistlejad liiguvad ikka piki ristiolevat kraavi ja ei näe punkti põõsa taga. Juhatan neid natuke, et 10m edasi ja 2m vasakule. Saavad ka nemad punkti võetud.

37 teed mööda minek, jalatallad hakkavad tunda andma. Ronime mäkke torni juurde, ise arutades, kas punkt on all või üleval. On all. Istume maha, võtame jalad paljaks ja sööme. Oleme juba mitmeid minuteid seal veetnud, aga ühtegi teist võistkonda pole silmanud. Saame selle üle vaevalt imestada, kui igast suunast hakkab tulema. Seal sai ka 8 tundi täis ja 107 punkti koos.

94 on väga lihtne minek, tee pealt ära maastikul ka jalataldadel palju meeldivam.

70 saame üle kraavi vana pooleldi lagunenud purret mööda, kohe algab ka traktoriga sissesõidetud tee, mis viib üle künka kruusateele. Paralleelselt allpool jookseb ka teine tee, nii suured võiksid küll kaardil olla. Enne punkti läheme joogipunktist läbi, täiendame varusid, jätame sinna veidi prahti (muidugi prügikotti) ja siis üles punkti järgi. Märget tehes käib mingi imelik sähvatus, välku ju ei saa lüüa, kas jaam teeb midagi imelikku? Allanil sellist asja pole. Arutleme selle üle, kui märkame kümnekonna meetri kaugusel puu taga naisterahvast uhke fotokaameraga. Selge.

89 mäe all paistab valge rist metallplaadiga, millel kiri, et seal keegi ordenikavalerist kangelane maetud või tapetud.

 Läheme üle tee, üle lageda metsa vahele ja seal äkitsi metsatee, mis meile täiesti sobivas suunas läheb. Jupp maad teed mööda, veidi ida poole, kraavide vahelt läbi, karjamaale ja kraavi otsast punkt käes. Lehmad ei olnudki tähist ära söönud.

92 läheme karjamaalt metsarajale, mingil hetkel on teede hargnemine. Kaardi järgi seda ei ole. Valime tee, kus rohkem jälgi läheb, aga asi muutub imelikuks – kalle on justkui valele poole. Hakkab hämarduma ja metsa vahel ma ilma lambita kaarti vaadata ei näe. Ja siis lõpeb rada. Üritame suunaga edelasse minna, aga jõuame eriti rõveda mülkani. Tahaks ida poolt ümber minna, aga see rõvedus ei paista lõppevat. Läheme tagasi, veidi põhja poole ja siis ida suunas. Jõuame eriti räigelt võsa ja mingeid kõrgeid taimi täis kohani. Trügime seal ringi, lootuses, et ehk oleme kohas, kus punkt peaks olema. Aga ei – jätkame minekut ja jõuame järgmise jälgi mülkani. Sellest ümber ja järgmine rõve raiesmik. Kuskil kõrge rohu sees löön säärekondi vastu kännu serva, nii et võtab mingiks hetkeks liikumisvõimetuks. Kuna asukohta enam oletadagi ei oska, läheme edasi edelasse. Nüüd peab ka lambid pähe panema, sest on parasjagu pimedaks läinud. Jõuame lõpuks kuskile lagedale ja saame edasi lagedamaid alasid mööda. Mingil hetkel näeme meile vastu tulevaid tulesid, aga mingil põhjusel keeravad need ringi ja kaovad. Läheme samas suunas ja lõpuks jõuame teele, mis peaks viima punkti 80. 92 loobume.

80 saab minna teed mööda, kus palju rahvast liikumas ja jäljed korralikult sisse tallatud.

100 pimedas ei taha enam teelt ära minna, otsustame lonkida teid mööda ja oodata valget aega. Keskusesse minna ei taha, sest kardan, et seal olles ennast uuesti metsa sundida ei suuda, jalatallad löövad päka alt juba tuld välja. Mäest alla tulles kohtame Gängi.

 

Teede ristis teeme peatuse, võtan ühe kofeiiniga geeli, et uni ei tuleks, kuigi pole sellist tunnetki. Möödume poole ühe paiku lehmalauda moodi ehitisest, kus üllatuslikult mingi askeldamine käib. Keegi hõikab midagi, kas meile või lehmadele – mitte ei saa aru. Saame üle lagendiku ja metsarajale, kust mäkke peaks ära keerama, kuid mingil hetkel lõpeb rada. Kus me täpselt oleme – ei tea. Allan teeb ettepaneku otsida uuesti üles rada, võtta sealt suund ja siis proovida uuesti. Mina olen aga üsna kindel, et idasse minnes peame mäele jõudma. Lähemegi ida poole ja kohe algab ka tõus. Ja päris korralik. Ja päris rõve. Paksult saetud võsa täis. Üles jõudes on vaatepilt veelgi hullem. Maapinnale astuda ei ole võimalik, sest kõik maapind on võsane. Tuleb turnida ja kuidagi tasakaalu hoides vältida kukkumist. Üleval on juba üks võistkond, kes tulutult otsib punkti ja kohe liitub veel üks. Püüame ikka võimalikult punkti kohta ennast liigutada, aga midagi ei saa aru. Maapind hakkab igal pool langema, oleme justkui kõige kõrgemal kohal, kus punkt peaks justkui asuma. Märkan mõnekümne meetri kaugusel kolme tuld, kes on nõlvast üles tulnud, siis kaovad nad kiiresti. Arvan, et ehk on nemad täpselt punkti tulnud ja suundun ka sinna. Aga punkti ei ole. Hakkan tagasi minema ja näen, et kõik tuled on kadunud. Mingi hetke möödudes kuulen kaugusest Allani häält ja taipan, et ta tahab, et ma vilistaks. Tehtud, kuulen kohe ka vastust. Mitmeid kordi vilistades liigun edasi ja mõtlen, et kui punkt on kuskil sellises risus, tuleb rajameister kinni panna ja see allkiri on lausa välja petetud. Ühel hetkel on risu jalge alt kadunud ja Allan ootab kohe sealsamas, punkt tema seljataga. Minu arvamus rajameistrist muutub kohe. Punkt on täiesti normaalses kohas, ise olen loll, kui ei oska õigest kohast tulla. Mäe otsas võis vabalt 45 min minna.

97 oleme juba otsustanud loobuda teisest lõunasse minekust, nagu algselt plaanis oli ja liipame keskuse poole. Plaan on nüüd minna tagasi, süüa, vaadata jalad üle ja kui kannatab, siis uus ring välja mõelda ja punkte otsida. 97 leiame lihtsalt, kavatseme rada mööda tagasi sihile minna, kuid äkki oleme kuskil võsas. Eks läksime sihti märkamata sellest üle ja nüüd tuleb tagasitee leida. Leiame.

67 läheb juba talla väliskülgedel koperdades, päkka maha panna ei kannata. Ka Allani jalad teevad haiget ja ta tunneb lisaks ka midagi põlves. Bussipeatustes on mõnusad pingid, võtame istet ja puhkame paar minutit. Ja ikka edasi, kuidagi koperdades punkti.

24 on teele nii lähedal, et sealt peab ikka läbi minema. Lähemegi. Väljas on juba valge.

Lõpuks jõuame Allani autoni, ta võtab tossud jalast ja koperdame hash-house poole. Sööme, Allan vaatab lõhesid oma kandades ja ütleb siis välja, et peaks lõpetama. Minul pole selle vastu mitte midagi. Viimastel kilomeetritel olen jõudnud piisavalt palju mõelda, milleks mul üldse oli vaja siia tulla ja nii pikk tee ei ole ikkagi minu jalgadele sobiv. Teeme finišimärke, saame paberi 160 punktiga ja lõpetame. Samal ajal lähevad Aivar-Eva ja Heiki-Helis teisele ringile. Rajal olime siis kokku 17 tundi.

Kodus punkte kokku liites jõuan aga millegipärast kogu aeg summani 163. Siis taipan, et 38 on meil kaks korda ja teist korda arvesse pole võetud. Samas on puudu aga 32. Saadan korraldajatele meili ning meie tulemus paraneb nende punktide võrra. Jäime 198 kohale, täpselt Aivari-Eva taga, kellel üks punkt rohkem. Ühe punktiga saime ette aga Heikist-Helisest. RuteGadgeti pikslite järgi läbisime 63-64 km, linnulennult oli rada 42,8km, pea 10km lühem kui HP Sport teamil, kes meist vaid 1 punkti vähem said.

Teekond oli selline hetkest kui GPS satelliidi leidis kuni hetkeni, kui patarei ära kustus. Kõige huvitavam osa jäi peale.

Juba järgmisel päeval tuli tunne, et midagi jäi tegemata. Oleks tahtnud ikkagi 24 metsas olla. Peab midagi päkkade osas välja mõtlema, et ei tekiks selliseid 5cm läbimõõduga ville nagu seekord.

Kõik pildid korraldajate kodulehelt.

Nädala lõpus

oli muidugi laulupidu.
Reede õhtul käisin autole ülevaatust tegemas ja samal ajal oli seal ka selline huvitav auto. Viieliitrise mootoriga, millel mitmedsajad hobujõud. Nädalalõpu päikeselise ilmaga peaks selline hästi sobima.

Kogu pere käis laupäeval rannas ja pühapäeval laulupeol.

Mina ronisin katust mööda ja ühele poole sain laudise pandud.

Reede õhtul üritasin lõike joosta, aga ei tea kas kuumusest või lihtsalt ise nõrk, aga ei jõudnud. Ühe 1600 lõigu tegin ära, siis 800 vahet ja teisest lõigust jooksin ka mõnisada meetrit ja tundsin, et pole mõtet punnida, sörkisin tasakesi 8km täis ja oligi kõik. Täna püüan siis jälle 20 km joosta. Ehk õnnestub kergemini kui eelmisel nädalal. Ilm pole ka nii palav enam.