Jaanid

Jaanilaupäeval püüdsime leida kohta, kus oleks ehtne külajaanituli. Otsingute vahel sai ka teistmoodi õõtsuda kui autoistmel.

Otsingutel tulemust ei olnud, kõik teed lõppesid metsas ilma lõkketa ja peota.

Tuli omal lõke teha ja leppida talujaanitulega.

Kontvõõras käis ka asja uurimas. Vist ei olnud päästeametist.

Jaanipäeval sai ka väikestviisi praktikat tehtud.

Ja õnge leotatud. Kala saime nii suure, et ei mahtunud autosse ära ja tuli maha jätta.

Linnupojad olid äsja koorunud.

Vooderduse sain ka valmis tänu pikkadele pühadele.

Esmaspäeva õhtul jooksin 20 km, tempo oli aeglane, aga jalgadesse tekkis lõpuks kole väsimus. Ehk oleks pidanud sellisel distantsil vahepeal jooma juba? Oli esimene raske jooks, tempojooksud ja lõigud ja 16 km jooksud on siiani kõik kergelt tulnud. Järgmisel esmaspäeval peaks sama distantsi uuesti jooksma.

Padise

Eile õhtul jooksin Padisel.
Ikka kaardi järgi. Seekord tegin siis sedasi, et võtsin kaardi, vahtisin seda hulk aega, mõtlesin kõik rajad läbi ja alles siis startisin.

Esimesse punkti (32) ei mõelnud paremat kui suunaga minek. Rada oli sisse joostud ja keegi jooksis ees ka, aga tekkis kahtlus, et suund on liiga lõunasse. Keerasin loha pealt ära läände ja jõudsingi täpselt sellele teederistile kuhu vaja oli. Punkti leidmine ei olnud probleem. Kui suundusin edasi lõuna poole, tuli sealt vastu mees, kes enne minu ees stardist läks. Vist panigi valesti.

2. punkt oli mul 36. Sinna plaani järgi teid mööda ja nii ta läkski.

3. punkti  (59) plaanisin minna lõunapoolse teeraja kaudu. Rajale jõudsin, seal tekkis väike segadus ja hakkasin liiga vara punkti otsima. Vist oleks pidanud jooksma läbi metsa idas olevale suuremale teele ja sealt punkti. Oleks asi selgem ja lihtsam olnud.

Nõlvast alla, üle jõe, nõlvast üles, teed mööda edasi ja punkt 40 käes.

Sealt suurele teele, veidi maanteejooksu ja väike muudatus tehtud plaani. Elektriliini alt läks nii korralik rada, et polnud põhjust kaugemalt teed lagendikule keerata. Koht oli eelmisest aastast meeles, seal oli punkt ka siis. 41 võetud edasi 42 poole, seal eelmisel aastal samuti käidud. Lagendikult metsa ja suunaga edasi. Veidi aja pärast kostub ka koera haukumist. Selle järgi saab ka suunda hoida. Läbi kõrge rohu metsa ja järgmise lagendiku poole.

43 punkti minnes jooksen üle heinamaa sissesõtkutud jälge mööda, Kraavi juures suundun paremale ja hakkan vaikselt kahtlema. Lagendik hakkab ära lõppema, aga sellist pinnavormi nagu kaardil kujutatud, ei hakka mitte silma. Ronin kraavi, et paremini näha oleks ja siis näen küll. Läksin ikkagi õiges suunas.

44 pole muud valida kui katsuda idas olevale lagendikule jõuda, kuigi mäletan eelmisest aastast seal vedelevat risu, mis jooksmise võimatuks tegi. Aga aeg ja vist ka talv on risu kõvasti vastu maad surunud ja saab edasi kenasti. Veidi teed mööda põhja poole, et järgmise lagendiku serva mööda punktile läheneda, aga see lagendik on veel rohkem risune. metsa alt oleks vast lihtsamalt saanud. Aga ei prioovinud - ei tea.

45 jaoks mõtlesin välja, et kui suudan sattuda rajale, lähen rada mööda, kui mitte jõuan suuremale teele, seda mööda lagendikuni ja põhja suunas. Rajale ei sattunud ja plaan B läks käiku.

47 suunaga minek. 2 meest lähevad ees, mina nende sabas ja keegi tuleb veel minu järel. Jõuame jõekääruni, sealt peaks hoidma ida suunas, aga satume sellisesse võssa, et vahepeal peab lausa seisma jääma, et edasi saada. Aga punkti me jõuame.

48 on lausa lust - lagedale, kellegi maja tagant korralikult niidetud heinamaad mööda ja siis võssa.

58 mingisuguse poolelioleva ehitise kõrvalt teele, veidrast veekogust mööda, liini alt läbi ja olemas.

52 üle silla lõunapoolset teeharu kaudu liini alla, mööda korvpalli ja jalgpalli platsidest metsa ja jõudu veel jätkub. Pole seda kustumist nagu nädal tagasi Kloogal.

54 jälle liini alla, üle mingite imelike liivaradade metsasihile ja paar meest on veel samasse teel.

56 läbi hõreda metsa, üks mees on ees, teine jääb. Paneme algul veidi viltu, aga siis kotrrigeerime suunda ja õige koht.

60 veel vajutada, iga sammuga jõuan lähemale eesjooksjale, punkti võtab tema enne, aga lõpusirgel surun mööda, ja kellestki veel. Lõpuspurt oli väärt oma klassi kolmandat kohta. GPS läks ka nii kiire jooksu peale segi, ei saanud vist aru, kuhu ma kadusin ja näitas mingit imelikku rada.

Läks hästi, aeg jäi küll veidi üle tunni, 1:00:53, aga esimene kord, kui km aeg tuleb alla 10 minuti. Isegi alla 9 minuti - 8:58. Kaotust võitjale 1:41 km kohta. Seni on see ikka 2:30 - 4:20 olnud. GPS järgi läbisin 8,1 km. Ühtegi suurt viga ka ei teinud. Väiksemad on nii väiksed, et need ei loe. Kas mõjus see stardis kaardil raja läbimine? Või oli lihtsalt kobistamine. Aga jooksuvorm vist ikkagi tuleb vaikselt. Esimene neljanädalane tsükkel saab selle nädalaga läbi, pulss on madalam, tempo kiirem.

Kompassi pole nüüd põhjust enne EM-i välja otsida. Uus kaaslane on ka sinna mulle otsitud. Seekord siis orienteeruja.

Klooga suunal

Eile oli neljapäevak vaid 10 km kaugusel ja käisin ka.
Sain stardist kaardi, vaatasin korra ja edasi suurt ei mõelnud, sest peale suunaga mineku polnud kuskil eriti muud varianti. Mulle selline asi sugugi ei sobi, algajale meeldivad ikkagi konkreetsed objektid, mille järgi liikuda. Parata polnud enam midagi, tuli minna.
34 jooksuga minema, vahepeal näen ühte punkti, aga see ometi ei saa õige olla. Vaatan - ei olegi. Ikka edasi kuni jõuan teeni ja on selge, et olen jälle paremale ära kaldunud nagu alati. Veidi lõunasse ja punkt on käes.
35 satun kuidagi üllatavalt otse ja kiiresti.
37 läheb juba sinnakanti, kus sügiseti kitsemampleid ja männiriisikaid võib leida. Seal on lausa lust joosta ja tuleb ka parim etapi koht.
39 pole ka viga, mööda kõrgusjoont, puid ja risu pole ka segamas.
40 kõrgepingeliini alla ja raudteele, sealt metsa ja punkti leiab lihtsalt.
41 üritan suunduda lõunasse küngastele ja sealt kuidagi punkti, väikese kaarega sinna ka jõuan.
42 ikka suunaga ja paremale, aga sellega olen juba arvestanud ning elektriliini alla jõdes tean kuhu hoiduda.
43 veidi maad mööda raudteed, metsateele, üle lagendiku ja jõuan ka päris hästi kohale.
46 siiani ongi kõik liiga lihtsalt läinud, tuleb ikka oma vead ka ära teha. Kohe alguses olen juba vales suunas läinud, sihile jõudes pean seda hoopis teeks, sest on ikka väga korralikult sisse sõidetud ja arvan, et olen sihist märkamatult üle tulnud. Teen oma liikumises korrektuurid ja panen veel hullemini vales suunas. Järgmise teeni jõudes ei saa ka veel olukorrast õigesti aru, aga kui kõrgepingeliin paistma hakkab on asi selge. Enam ei taha teelt ära minna, sörgin vaikselt ja lõpuks punktis kohal.
47 on lihtne, aga peale sellist viga enam hoogu üles ei võta.
48 tunnen, et väsimus hakkab tulema, pigem kõnnin kui jooksen.
38 ka rohkem jalutuskäik ja hingetõmme.
50 minnes saab jalgu jahutada vahepeal.
52 puhub mõnus jahe tuul ja jaksan jälle joosta. Punktile lähenedes tekib küll veider tunne, et maantee juba sealsamas, aga punkti ei näe. Jõuan nii mõelda kui põõsa taga see ongi.
53 saab lõpuks rada mööda joosta.
54 jälle suunda ja seekord ei eksi.
56 hakkan kohe jälle automaatselt suunaga minema, siis taipan, et saab ka teed mööda.
Finišisse nii nagu jalad lubavad.
Läks nii nagu läks, üks viga ei ole palju, aga kaotasin vast 5 minutit sellega.
Tulemustes pandi millegipärast M40 asemel M21B klassi. Koht oli küll viletsam, aga oli peale sellist viga uskumatu näha oma nime protokolli esimeses pooles. Koht 18, M40 oleks olnud 11, aga ainult 2 meest veel tagapool. Edaspidi peaks vist enne starti kogu raja läbi mõtlema, proovin vast järgmisel nädalal Padisel.

GPS järgi läbisin 9,25 km.

Ülehomme

saab kuu aega eelmisest postitusest. Vahepeal on küll igasugu sündmusi olnud, aga aega kirja panemiseks mitte.
Mikk esines Muusikakooli kontserdil.

Mulle küpsetati numbriga pirukas.

Keila päeval esinesid lasteaialapsed.

Jõepargis oli kuldnokk varemete vahele munad poetanud.

Muuseumi kõrval sai vibu lasta.

Segakoor Keila andis kontserdi uues koolimajas.

Hakkasin vooderdama.

Eks muudki veel, aga kõigest ikkagi ei jõua.
Ülehomme õhtul õnnestub ehk Kloogale päevakule minna.

Leidsin

küll mitte libahundi jälje, aga kaaslase selle otsimisel. Eelmisel aastal Aivariga käisime ja kiskus sinna kangesti ka sellel kevadel, aga kuna samal päeval oli Aneti esinemine Keila Laululapse kontserdil, siis Piretiga mõlemad minna ei saanud. Ilm tõotas tulla ilus ja tekkis mõte, et äkki Mikk viitsib veidi metsa mööda jalutada. Paari nädala eest olime käinud Keilas kahe tunniga metsas ca 8 km ja arvasin, et peab ka pikema maa vastu. Mikk oli nõus ja läksimegi.

Enne starti tegime vajalikud protseduurid registreerimisel ja panime ka raja paika. Täpselt ei osanud planeerida, sest ei kujutanud ette kui kaua 10-aastane poiss kestab.

Stardist tuli alustada lisaülesandega – leida suuna ja kauguse järgi punkte ja viimases punktis vabaviskejoonelt pall korvi saata. Õiged punktid leidsime, vabavise õnnestus ehk kahekümnenda korraga sisse saada.

Nüüd rajale, esimene punkt 38. Hea lihtne minek mööda teed ja korraks kõrvale metsa. Võtsin punkti ja nägin kohe seal kõrval rästikut, pea püsti. Tahtsin pilti teha, aga see pani meeletu hooga minema, ei nõustunud pildile jääma. Mõne sammu jälitasin, siis loobusin.

Sellel pildil on rästik

48 jällegi lihtne minek mööda sihti ja punkt tiigi tagant käes.

83 lõikasime vahepeal üle lagendiku. Punkti jõudes tuli teha lisaülesanne, Mikk võttis selle enda peale. Seoti tal silmad kinni ja pidi minema minu juhendamise järgi üle kraavi ja tagasi. See käis täitsa vabalt ilma probleemideta.

25 oli ka lihtsalt leitav, kuigi üks teejupp, mis kaardil oli, justkui päriselt ei eksisteerinud.

47 hakkasime minema suunaga ja muidugi kaldusime mõnikümmend meetrit paremale. Ei olnud hullu, suurt ringi tegema ei pidanud.

51 sihi algus oli veidi vesine, tegime väikese ringi, et kuiva jalaga saada, aga edasi hakkas asi juba päris märjaks minema. Ei tahtnud, et Mikk jalad märjaks teeks ja tassisin teda üle kõige märjemate kohtade süles.

61 minek oli ka üpris vesine, aga väikeste ringidega sai mööda. Seal kohtusime HP Sport teamiga, kellega koos veidi maad järgmise punkti poole. Esialgu kavatsesin küll minna suunaga 46, aga peale 51 loobusin sellest mõttest.

57 jõudsime ristmikuni, kust kavatsesime otse edasi minna, aga tulid vastu ühed kaasvõistlejad, kes soovitasid sellest loobuda, sest peremees ei lase läbi. Ega teagi, kas tee läks tõesti läbi hoovi, kuigi kaardi järgi oleks nagu kaks eraldi hoovi mõlemal pool teed. Väikese ringiga sai ka sellest vundamendiaugust punkt võetud.

40 mere poole üle maantee ja üle lageda, teerajal jälle vesised kohad, kust Miku üle tassisin.

56 minekul sai 4 tundi täis ja Mikk tunnistas, et jalad hakkavad väsima. Tegime siis natuke sohki, tema jäi teerajale ja käisin üksinda punktis mõnekümne meetri kaugusel.

30 läksime ikka mere äärt mööda, vaatasime luiki ja Mikk ronis üle palgivirna. Ootas mind jälle ristmikul kuni punktis ära käisin.

21 oli kerge surnuaia nurga juures. Siis jäi veel 1,5 tundi aega ja küsisin Mikult, kas ta jaksab veel ühes punktis käia või läheme lõppu ära.

43 mahajäetud sõjaväeosast mööda ja kivide otsa.

Finišisse sihi kaudu ja 5 tundi ja 11 minutit olime tagasi, kooku 63 punkti ja kaardilt mõõdetuna ca 16 km. 83 koht, pere klassis 4 koht, midagi enamat oli raske loota. Kaardi leiab siit

Supp ja saiake, riietevahetus ja kodu poole. Mikk püüdis ühe puugi ka kinni, ronis tal käe peal, aga hammustanud veel ei olnud. Igatahes sügiseseks Libahundiks on nüüd ka kaaslane olemas. Ehk õnnestub teda ka natuke jooksma ärgitada, et siis veelgi sitkem oleks.

Pimedas metsas

Laupäeval siis sättisin ennast õhtul seitsme ajal tervisekeskuse poole. Läksin lauluväljakult läbi, et vaadata, mida huvitavat seal ka tehakse. Eks oli veel liiga vara ja rahvamasse ei olnud, korraldajaid jagus küll. Tervisekeskuses kohtusime Aivariga, jätsin koti sinna, et soojenduseks Keskväljakule orienteeruda. Suutsime Aivariga kõik punktid leida ja komposteerida. Rahvas vaikselt kogunes, hobused muutusid väga ärevaks ja viimaks sai marssima hakata. Lauluväljakul avamine ja poole üheksa ajal tuli kõne Stinalt, et temagi on kohale jõudnud. Tema oli siis meie asendusvõistleja haigestunud Eva asemel. Muidu oleksime saanud kokku Keila võistkonna, nüüd siis Keila-Läti ühisvõistkond. Meie võistkonna omapära oli lisaks veel see, et kõik tegime öist orienteerumist esimest korda. Kahel korral Keila O-ööl käimist ei saa vist eriti arvestada.

Poole kümne ajal olin stardis valmis, Aivar tuletas õnneks õigel ajal meelde, et SI-pulk tuleb ka nullida. Numbrite lugemine ja läks.

Rabasin maast kaardi ja püüdsin jooksu pealt midagi ka aru saada, kuhu minema peaks. Tempo maha ja selge, et minu esimene punkt 31 on ühes haigla sopistuses. Lihtne, jooksmise vaev, aga kevadel ju eriti joosta ei jõua. Osad läksid haiglast paremale, teised vasakule, kontrolli mõttes vaatasin veel üle, et vasakult on ikka minu punkt. Tehtud.

34 otsustan minna mitte teerada mööda, vaid otse Tankimäele minevat teed rullirajani ja sealt metsa. Vist oli õige, sest tuli teistega võrreldes minu parimaid etapikohti.

36 kellegi sabas Tankimäe kõrvalt otse metsa. Teerada ei suutnud tuvastada, aga punkti jõudsime probleemideta.

38 kohe ida poole, et kiirelt võsast välja saaks, üle lageda ja teed mööda punktini. See ei olnud vist hea mõte, sest teised said otse edasi minnes veidi kiiremini.

40 tagasipööre ja staadioni kõrvalt mööda, tulesid metsas ikka mitmeid näha. Huvitav auk, kuhu kunagi varem pole sattunud.

41 tuleb ronida üle kokkukuhjatud valli, jooksuga üle lageda puude vahele. Seal on kõige tähtsam, et valele teele ei keeraks. Aga satun õigele rajale. Keegi keerab ilmselgelt liiga vara metsa, ei lähe talle järele, vaid rada mööda edasi ja ikka lagedalt sisse.
52 arvan, et olen hästi kaval ja lõikan läbi metsatuka, aga rada on mitmekümne meetri pikkuselt paksult viltuvajunud kadakaid täis. Jõudsin kuidagi ikka krossirajale, sealt lagendikule ja püüan suunaga läbi metsa minna. Aga nagu minu puhul ikka, kaldun ära paremale. Näen ees kraavi ja paremal lagedat ja kohe selge, kus ma olen ja kuhu vaja minna. Ümberpöörd ja paarkümmend meetrit tagasi. Tagasi lagendiku poole jookseb keegi vastu ja küsib, kas punn on seal. On-on.
44 vette minek. Väga sügav ei olegi, alla põlve. Läbi võpsiku, üle lageda, võsa vahele ja ootamatult avastan ennast täpselt punktis.
45 ATV rada mööda, keegi jookseb ees ja läheb rajalt õiges suunas. Käes.
46 lähen mõtlemata järgi kahele eesolevale tulukesele, kuskil komistan ja lamp hakkab peale seda veidralt vastu pead peksma. Pael lahti. Ega seda tagasi sättima hakata pole aega. Äkitsi jõuame kraavini ja elektriliinini, kiviaiast oleme suutnud kuidagi märkamatult mööduda. Aga probleemi pole, asukoht on täpselt teada ja punkt võetud.
47 üks kaaslastest kaob kiirelt, teisega, kelle numbril 38, oleme koos. Metsast välja lagendikule ja kohe jälle puude vahele õiget paemurdu otsima. Ühes augus näen punkti, sirutan käe, vaatan kaardile ja kuulen piiksu. Uuesti pilk jaamale ja raisk! Vale number. 48. Mis siis nüüd saab? Kas lisaks võetud punkt annab ka DSQ? Seda poleks küll tahtnud. Veidi eemalt leian ka õige punkti ja teen märke. Ega siis legendi vaadata ju ei jõua.
51 kaaslane soovitab minna lagendikule ja selle serva mööda punktini. Ei ole nõus, otsem rada läbi metsatuka on napilt autoga sõidetav. Jõuame koos punkti.
53 ei taha jälle suunaga läbi metsa minna vaid ikka rada mööda. Suusarajalt keerame metsa, meiega liitub poiss numbriga 70. Trügin võsa vahel ja äkitsi olen tagasi suusarajal, samamoodi minu mõlemad kaaslased. Ots ringi ja jälle punkti otsima. Mõni aeg metsas ja jälle kaarega suusarajal! Kaaslased ka. Läheme tagasi teede risti, et õige kauguse kätte saaks, kust metsa keerata. Keerame ja hargneme. Poiss eriti ei hargne, tuleb minu sabas. Pealamp õieti ei tööta ja võtan taskust taskulambi, mis algajal ikka varuks on ja heledamat valgust annab. Selle valguses peegeldab paarikümne meetri kaugusel lääne pool punkt. Lõpuks käes! Siit tuli siis kõige suurem ajaline kaotus.
54 kõigepealt põhjasuunas teerajale ja edasi on lihtne. Poiss jookseb algul hooga edasi, siis läheb asfaldilt staadioni aia äärde. Mina asfaldilt veel ei lahku ja olen teistest varem punktis. Punkt võetud, võtan hoo maha, et järgmine täpselt paika panna, 38 teeb sama, poiss kaob kuskile.
39 on selge, kuhu minna, silla tagant väike rada metsa ja seal see on.
55 metsast välja, hoog maha, pilk kaardile ja selge – Murude maja kõrval tühjal krundil. Mina panen hooga, 38 kontrollib minekut kaardilt ja jääb veidi maha.
56 on selge kus, teid mööda kohale ja mäkke. Jõuaks ainult joosta.
57 alajaama putka kooli juures. Otsustan joosta mööda tänavat, peldiku tagant metsa keerata ei taha. Seal peaks korralik võsa olema. Kas ma nüüd võitsin või kaotasin – ei tea. Ilmselt kaotasin.
58 lähen suunaga, aga ikka paremale, ees paistab juba teerada nõlva serval, selgelt liiga kaugel. Aga juba läigib midagi valgusvihus. Enne mind jõuab punkti 70, on kuskilt välja ilmunud jälle.
60 otsemat teed asfaldile ja lauluväljaku poole. 70 jäi minust kuskile võssa.
Finiš – Stina juba ootab teisel pool aeda. Põhiraja paremad läksid juba kolmandale etapile.

Oma klassis seitsmendana kohal, aega läks päris palju – 1:23:27 ja GPS arvab, et läbisin kokku 9,3 km. Kodumets on kodumets, võõras kohas oleks vast pool tundi kauem rajal olnud?

Väike hirm on Stina pärast, ta pole pimedas orienteerunud ja pole meie moodi kohalik ka, et ümbrust tunda. Aga vaheajad tulevad ja ta on meid koha võrra tõstnud! Vahetusse tuleb ta pimeda lambiga. Eelviimases punktis oli lamp millegipärast kustunud ja põlema ta seda ei saanudki. Temal oli samamoodi olnud raskusi 53 leidmisega. Aga väga tubli igatahes!

Aivari vaheaega 4,6 km pealt andis uskumatult kaua oodata, aga kui see tuli, siis olime koha võrra veelgi kõrgemal. Nii jäi lõpuni. Harrastajatest viies koht on meie jaoks ikka üüratult hea. Aga Aivaril oli samuti olnud probleeme 53 leidmisega ja lisaks 41 läks ka veidi valesti.

Oli hea ja tore, tänud korraldajatele ja ootan augusti lõppu, kui samas neljapäevak peaks tulema. Pimedas oleks vast huvitavamgi.

Selle aasta plaanid

Tundub, et kõikide mind huvitavate võistluste info on nüüdseks olemas ja saab konkreetsed plaanid selleks aastaks paika panna.
Suusavõistlus ja O-ÖÖ said juba tehtud, järgmisena siis koos Aivari ja Evaga järgmisel laupäeval Jüriöö jooksule. kiiresti joosta muidugi veel ei jõua, aga ehk päästab midagi maastiku tundmine. Päris viimasena ei tahaks oma vahetusest tulla, aga kui konkurentide tempot ei kannata, tuleb sellega leppida.
Kevadised jooksuvõistlused mulle kohe sugugi ei sobi, nii et võtan vast paar lähemat päevakut:
09.06 Klooga ja 16.06 Padise. Eks need ole rohkem trenni eest, mitte tulemuse tegemiseks.
17.07 õnnestub ehk Kõrvemaa 8h rogainil käia.
23.07 muidugi rogaini EM.
27. 07 on Keilas (vist Jõepargis) üks-ühele võistlus, aga kas selleks ajaks piisvavalt taastunud olen, paistab hiljem.
30.07 Keila poolmaraton, nädal peale 24h rogaini vist head aega joosta ei kannata, aga osaleda tahaks ikka.
25.08 Keilas neljapäevak, seda püüan küll maksimaalselt võtta. Selleks ajaks võiks juba jooksus vastupidavust olla ja ümbrus ka tuttav.
11.09 Sügisjooksu maraton. Vast ikka jaksan läbi joosta. Saab näha.
01.10 Rutja 8h rogain. Loodame, et veab jälle ilmaga nagu mõlemal senisel korral on olnud.
Mujale väga kipu, Libahuntidel võiks ju käia, aga see oleneb rohkem kaaslasest. Leian kedagi või mitte.