Pimedas metsas

Laupäeval siis sättisin ennast õhtul seitsme ajal tervisekeskuse poole. Läksin lauluväljakult läbi, et vaadata, mida huvitavat seal ka tehakse. Eks oli veel liiga vara ja rahvamasse ei olnud, korraldajaid jagus küll. Tervisekeskuses kohtusime Aivariga, jätsin koti sinna, et soojenduseks Keskväljakule orienteeruda. Suutsime Aivariga kõik punktid leida ja komposteerida. Rahvas vaikselt kogunes, hobused muutusid väga ärevaks ja viimaks sai marssima hakata. Lauluväljakul avamine ja poole üheksa ajal tuli kõne Stinalt, et temagi on kohale jõudnud. Tema oli siis meie asendusvõistleja haigestunud Eva asemel. Muidu oleksime saanud kokku Keila võistkonna, nüüd siis Keila-Läti ühisvõistkond. Meie võistkonna omapära oli lisaks veel see, et kõik tegime öist orienteerumist esimest korda. Kahel korral Keila O-ööl käimist ei saa vist eriti arvestada.

Poole kümne ajal olin stardis valmis, Aivar tuletas õnneks õigel ajal meelde, et SI-pulk tuleb ka nullida. Numbrite lugemine ja läks.

Rabasin maast kaardi ja püüdsin jooksu pealt midagi ka aru saada, kuhu minema peaks. Tempo maha ja selge, et minu esimene punkt 31 on ühes haigla sopistuses. Lihtne, jooksmise vaev, aga kevadel ju eriti joosta ei jõua. Osad läksid haiglast paremale, teised vasakule, kontrolli mõttes vaatasin veel üle, et vasakult on ikka minu punkt. Tehtud.

34 otsustan minna mitte teerada mööda, vaid otse Tankimäele minevat teed rullirajani ja sealt metsa. Vist oli õige, sest tuli teistega võrreldes minu parimaid etapikohti.

36 kellegi sabas Tankimäe kõrvalt otse metsa. Teerada ei suutnud tuvastada, aga punkti jõudsime probleemideta.

38 kohe ida poole, et kiirelt võsast välja saaks, üle lageda ja teed mööda punktini. See ei olnud vist hea mõte, sest teised said otse edasi minnes veidi kiiremini.

40 tagasipööre ja staadioni kõrvalt mööda, tulesid metsas ikka mitmeid näha. Huvitav auk, kuhu kunagi varem pole sattunud.

41 tuleb ronida üle kokkukuhjatud valli, jooksuga üle lageda puude vahele. Seal on kõige tähtsam, et valele teele ei keeraks. Aga satun õigele rajale. Keegi keerab ilmselgelt liiga vara metsa, ei lähe talle järele, vaid rada mööda edasi ja ikka lagedalt sisse.
52 arvan, et olen hästi kaval ja lõikan läbi metsatuka, aga rada on mitmekümne meetri pikkuselt paksult viltuvajunud kadakaid täis. Jõudsin kuidagi ikka krossirajale, sealt lagendikule ja püüan suunaga läbi metsa minna. Aga nagu minu puhul ikka, kaldun ära paremale. Näen ees kraavi ja paremal lagedat ja kohe selge, kus ma olen ja kuhu vaja minna. Ümberpöörd ja paarkümmend meetrit tagasi. Tagasi lagendiku poole jookseb keegi vastu ja küsib, kas punn on seal. On-on.
44 vette minek. Väga sügav ei olegi, alla põlve. Läbi võpsiku, üle lageda, võsa vahele ja ootamatult avastan ennast täpselt punktis.
45 ATV rada mööda, keegi jookseb ees ja läheb rajalt õiges suunas. Käes.
46 lähen mõtlemata järgi kahele eesolevale tulukesele, kuskil komistan ja lamp hakkab peale seda veidralt vastu pead peksma. Pael lahti. Ega seda tagasi sättima hakata pole aega. Äkitsi jõuame kraavini ja elektriliinini, kiviaiast oleme suutnud kuidagi märkamatult mööduda. Aga probleemi pole, asukoht on täpselt teada ja punkt võetud.
47 üks kaaslastest kaob kiirelt, teisega, kelle numbril 38, oleme koos. Metsast välja lagendikule ja kohe jälle puude vahele õiget paemurdu otsima. Ühes augus näen punkti, sirutan käe, vaatan kaardile ja kuulen piiksu. Uuesti pilk jaamale ja raisk! Vale number. 48. Mis siis nüüd saab? Kas lisaks võetud punkt annab ka DSQ? Seda poleks küll tahtnud. Veidi eemalt leian ka õige punkti ja teen märke. Ega siis legendi vaadata ju ei jõua.
51 kaaslane soovitab minna lagendikule ja selle serva mööda punktini. Ei ole nõus, otsem rada läbi metsatuka on napilt autoga sõidetav. Jõuame koos punkti.
53 ei taha jälle suunaga läbi metsa minna vaid ikka rada mööda. Suusarajalt keerame metsa, meiega liitub poiss numbriga 70. Trügin võsa vahel ja äkitsi olen tagasi suusarajal, samamoodi minu mõlemad kaaslased. Ots ringi ja jälle punkti otsima. Mõni aeg metsas ja jälle kaarega suusarajal! Kaaslased ka. Läheme tagasi teede risti, et õige kauguse kätte saaks, kust metsa keerata. Keerame ja hargneme. Poiss eriti ei hargne, tuleb minu sabas. Pealamp õieti ei tööta ja võtan taskust taskulambi, mis algajal ikka varuks on ja heledamat valgust annab. Selle valguses peegeldab paarikümne meetri kaugusel lääne pool punkt. Lõpuks käes! Siit tuli siis kõige suurem ajaline kaotus.
54 kõigepealt põhjasuunas teerajale ja edasi on lihtne. Poiss jookseb algul hooga edasi, siis läheb asfaldilt staadioni aia äärde. Mina asfaldilt veel ei lahku ja olen teistest varem punktis. Punkt võetud, võtan hoo maha, et järgmine täpselt paika panna, 38 teeb sama, poiss kaob kuskile.
39 on selge, kuhu minna, silla tagant väike rada metsa ja seal see on.
55 metsast välja, hoog maha, pilk kaardile ja selge – Murude maja kõrval tühjal krundil. Mina panen hooga, 38 kontrollib minekut kaardilt ja jääb veidi maha.
56 on selge kus, teid mööda kohale ja mäkke. Jõuaks ainult joosta.
57 alajaama putka kooli juures. Otsustan joosta mööda tänavat, peldiku tagant metsa keerata ei taha. Seal peaks korralik võsa olema. Kas ma nüüd võitsin või kaotasin – ei tea. Ilmselt kaotasin.
58 lähen suunaga, aga ikka paremale, ees paistab juba teerada nõlva serval, selgelt liiga kaugel. Aga juba läigib midagi valgusvihus. Enne mind jõuab punkti 70, on kuskilt välja ilmunud jälle.
60 otsemat teed asfaldile ja lauluväljaku poole. 70 jäi minust kuskile võssa.
Finiš – Stina juba ootab teisel pool aeda. Põhiraja paremad läksid juba kolmandale etapile.

Oma klassis seitsmendana kohal, aega läks päris palju – 1:23:27 ja GPS arvab, et läbisin kokku 9,3 km. Kodumets on kodumets, võõras kohas oleks vast pool tundi kauem rajal olnud?

Väike hirm on Stina pärast, ta pole pimedas orienteerunud ja pole meie moodi kohalik ka, et ümbrust tunda. Aga vaheajad tulevad ja ta on meid koha võrra tõstnud! Vahetusse tuleb ta pimeda lambiga. Eelviimases punktis oli lamp millegipärast kustunud ja põlema ta seda ei saanudki. Temal oli samamoodi olnud raskusi 53 leidmisega. Aga väga tubli igatahes!

Aivari vaheaega 4,6 km pealt andis uskumatult kaua oodata, aga kui see tuli, siis olime koha võrra veelgi kõrgemal. Nii jäi lõpuni. Harrastajatest viies koht on meie jaoks ikka üüratult hea. Aga Aivaril oli samuti olnud probleeme 53 leidmisega ja lisaks 41 läks ka veidi valesti.

Oli hea ja tore, tänud korraldajatele ja ootan augusti lõppu, kui samas neljapäevak peaks tulema. Pimedas oleks vast huvitavamgi.