Leidsin

küll mitte libahundi jälje, aga kaaslase selle otsimisel. Eelmisel aastal Aivariga käisime ja kiskus sinna kangesti ka sellel kevadel, aga kuna samal päeval oli Aneti esinemine Keila Laululapse kontserdil, siis Piretiga mõlemad minna ei saanud. Ilm tõotas tulla ilus ja tekkis mõte, et äkki Mikk viitsib veidi metsa mööda jalutada. Paari nädala eest olime käinud Keilas kahe tunniga metsas ca 8 km ja arvasin, et peab ka pikema maa vastu. Mikk oli nõus ja läksimegi.

Enne starti tegime vajalikud protseduurid registreerimisel ja panime ka raja paika. Täpselt ei osanud planeerida, sest ei kujutanud ette kui kaua 10-aastane poiss kestab.

Stardist tuli alustada lisaülesandega – leida suuna ja kauguse järgi punkte ja viimases punktis vabaviskejoonelt pall korvi saata. Õiged punktid leidsime, vabavise õnnestus ehk kahekümnenda korraga sisse saada.

Nüüd rajale, esimene punkt 38. Hea lihtne minek mööda teed ja korraks kõrvale metsa. Võtsin punkti ja nägin kohe seal kõrval rästikut, pea püsti. Tahtsin pilti teha, aga see pani meeletu hooga minema, ei nõustunud pildile jääma. Mõne sammu jälitasin, siis loobusin.

Sellel pildil on rästik

48 jällegi lihtne minek mööda sihti ja punkt tiigi tagant käes.

83 lõikasime vahepeal üle lagendiku. Punkti jõudes tuli teha lisaülesanne, Mikk võttis selle enda peale. Seoti tal silmad kinni ja pidi minema minu juhendamise järgi üle kraavi ja tagasi. See käis täitsa vabalt ilma probleemideta.

25 oli ka lihtsalt leitav, kuigi üks teejupp, mis kaardil oli, justkui päriselt ei eksisteerinud.

47 hakkasime minema suunaga ja muidugi kaldusime mõnikümmend meetrit paremale. Ei olnud hullu, suurt ringi tegema ei pidanud.

51 sihi algus oli veidi vesine, tegime väikese ringi, et kuiva jalaga saada, aga edasi hakkas asi juba päris märjaks minema. Ei tahtnud, et Mikk jalad märjaks teeks ja tassisin teda üle kõige märjemate kohtade süles.

61 minek oli ka üpris vesine, aga väikeste ringidega sai mööda. Seal kohtusime HP Sport teamiga, kellega koos veidi maad järgmise punkti poole. Esialgu kavatsesin küll minna suunaga 46, aga peale 51 loobusin sellest mõttest.

57 jõudsime ristmikuni, kust kavatsesime otse edasi minna, aga tulid vastu ühed kaasvõistlejad, kes soovitasid sellest loobuda, sest peremees ei lase läbi. Ega teagi, kas tee läks tõesti läbi hoovi, kuigi kaardi järgi oleks nagu kaks eraldi hoovi mõlemal pool teed. Väikese ringiga sai ka sellest vundamendiaugust punkt võetud.

40 mere poole üle maantee ja üle lageda, teerajal jälle vesised kohad, kust Miku üle tassisin.

56 minekul sai 4 tundi täis ja Mikk tunnistas, et jalad hakkavad väsima. Tegime siis natuke sohki, tema jäi teerajale ja käisin üksinda punktis mõnekümne meetri kaugusel.

30 läksime ikka mere äärt mööda, vaatasime luiki ja Mikk ronis üle palgivirna. Ootas mind jälle ristmikul kuni punktis ära käisin.

21 oli kerge surnuaia nurga juures. Siis jäi veel 1,5 tundi aega ja küsisin Mikult, kas ta jaksab veel ühes punktis käia või läheme lõppu ära.

43 mahajäetud sõjaväeosast mööda ja kivide otsa.

Finišisse sihi kaudu ja 5 tundi ja 11 minutit olime tagasi, kooku 63 punkti ja kaardilt mõõdetuna ca 16 km. 83 koht, pere klassis 4 koht, midagi enamat oli raske loota. Kaardi leiab siit

Supp ja saiake, riietevahetus ja kodu poole. Mikk püüdis ühe puugi ka kinni, ronis tal käe peal, aga hammustanud veel ei olnud. Igatahes sügiseseks Libahundiks on nüüd ka kaaslane olemas. Ehk õnnestub teda ka natuke jooksma ärgitada, et siis veelgi sitkem oleks.