küll mitte libahundi jälje, aga kaaslase selle otsimisel. Eelmisel aastal Aivariga käisime ja kiskus sinna kangesti ka sellel kevadel, aga kuna samal päeval oli Aneti esinemine Keila Laululapse kontserdil, siis Piretiga mõlemad minna ei saanud. Ilm tõotas tulla ilus ja tekkis mõte, et äkki Mikk viitsib veidi metsa mööda jalutada. Paari nädala eest olime käinud Keilas kahe tunniga metsas ca 8 km ja arvasin, et peab ka pikema maa vastu. Mikk oli nõus ja läksimegi.
Enne starti tegime vajalikud protseduurid registreerimisel ja panime ka raja paika. Täpselt ei osanud planeerida, sest ei kujutanud ette kui kaua 10-aastane poiss kestab.
Stardist tuli alustada lisaülesandega – leida suuna ja kauguse järgi punkte ja viimases punktis vabaviskejoonelt pall korvi saata. Õiged punktid leidsime, vabavise õnnestus ehk kahekümnenda korraga sisse saada.
Nüüd rajale, esimene punkt 38. Hea lihtne minek mööda teed ja korraks kõrvale metsa. Võtsin punkti ja nägin kohe seal kõrval rästikut, pea püsti. Tahtsin pilti teha, aga see pani meeletu hooga minema, ei nõustunud pildile jääma. Mõne sammu jälitasin, siis loobusin.
Sellel pildil on rästik
48 jällegi lihtne minek mööda sihti ja punkt tiigi tagant käes.
83 lõikasime vahepeal üle lagendiku. Punkti jõudes tuli teha lisaülesanne, Mikk võttis selle enda peale. Seoti tal silmad kinni ja pidi minema minu juhendamise järgi üle kraavi ja tagasi. See käis täitsa vabalt ilma probleemideta.
25 oli ka lihtsalt leitav, kuigi üks teejupp, mis kaardil oli, justkui päriselt ei eksisteerinud.
47 hakkasime minema suunaga ja muidugi kaldusime mõnikümmend meetrit paremale. Ei olnud hullu, suurt ringi tegema ei pidanud.
51 sihi algus oli veidi vesine, tegime väikese ringi, et kuiva jalaga saada, aga edasi hakkas asi juba päris märjaks minema. Ei tahtnud, et Mikk jalad märjaks teeks ja tassisin teda üle kõige märjemate kohtade süles.
61 minek oli ka üpris vesine, aga väikeste ringidega sai mööda. Seal kohtusime HP Sport teamiga, kellega koos veidi maad järgmise punkti poole. Esialgu kavatsesin küll minna suunaga 46, aga peale 51 loobusin sellest mõttest.
57 jõudsime ristmikuni, kust kavatsesime otse edasi minna, aga tulid vastu ühed kaasvõistlejad, kes soovitasid sellest loobuda, sest peremees ei lase läbi. Ega teagi, kas tee läks tõesti läbi hoovi, kuigi kaardi järgi oleks nagu kaks eraldi hoovi mõlemal pool teed. Väikese ringiga sai ka sellest vundamendiaugust punkt võetud.
40 mere poole üle maantee ja üle lageda, teerajal jälle vesised kohad, kust Miku üle tassisin.
56 minekul sai 4 tundi täis ja Mikk tunnistas, et jalad hakkavad väsima. Tegime siis natuke sohki, tema jäi teerajale ja käisin üksinda punktis mõnekümne meetri kaugusel.
30 läksime ikka mere äärt mööda, vaatasime luiki ja Mikk ronis üle palgivirna. Ootas mind jälle ristmikul kuni punktis ära käisin.
21 oli kerge surnuaia nurga juures. Siis jäi veel 1,5 tundi aega ja küsisin Mikult, kas ta jaksab veel ühes punktis käia või läheme lõppu ära.
43 mahajäetud sõjaväeosast mööda ja kivide otsa.
Finišisse sihi kaudu ja 5 tundi ja 11 minutit olime tagasi, kooku 63 punkti ja kaardilt mõõdetuna ca 16 km. 83 koht, pere klassis 4 koht, midagi enamat oli raske loota. Kaardi leiab siit
Supp ja saiake, riietevahetus ja kodu poole. Mikk püüdis ühe puugi ka kinni, ronis tal käe peal, aga hammustanud veel ei olnud. Igatahes sügiseseks Libahundiks on nüüd ka kaaslane olemas. Ehk õnnestub teda ka natuke jooksma ärgitada, et siis veelgi sitkem oleks.
Laupäeval siis sättisin ennast õhtul seitsme ajal tervisekeskuse poole. Läksin lauluväljakult läbi, et vaadata, mida huvitavat seal ka tehakse. Eks oli veel liiga vara ja rahvamasse ei olnud, korraldajaid jagus küll. Tervisekeskuses kohtusime Aivariga, jätsin koti sinna, et soojenduseks Keskväljakule orienteeruda. Suutsime Aivariga kõik punktid leida ja komposteerida. Rahvas vaikselt kogunes, hobused muutusid väga ärevaks ja viimaks sai marssima hakata. Lauluväljakul avamine ja poole üheksa ajal tuli kõne Stinalt, et temagi on kohale jõudnud. Tema oli siis meie asendusvõistleja haigestunud Eva asemel. Muidu oleksime saanud kokku Keila võistkonna, nüüd siis Keila-Läti ühisvõistkond. Meie võistkonna omapära oli lisaks veel see, et kõik tegime öist orienteerumist esimest korda. Kahel korral Keila O-ööl käimist ei saa vist eriti arvestada.
Poole kümne ajal olin stardis valmis, Aivar tuletas õnneks õigel ajal meelde, et SI-pulk tuleb ka nullida. Numbrite lugemine ja läks.
Rabasin maast kaardi ja püüdsin jooksu pealt midagi ka aru saada, kuhu minema peaks. Tempo maha ja selge, et minu esimene punkt 31 on ühes haigla sopistuses. Lihtne, jooksmise vaev, aga kevadel ju eriti joosta ei jõua. Osad läksid haiglast paremale, teised vasakule, kontrolli mõttes vaatasin veel üle, et vasakult on ikka minu punkt. Tehtud.
34 otsustan minna mitte teerada mööda, vaid otse Tankimäele minevat teed rullirajani ja sealt metsa. Vist oli õige, sest tuli teistega võrreldes minu parimaid etapikohti.
36 kellegi sabas Tankimäe kõrvalt otse metsa. Teerada ei suutnud tuvastada, aga punkti jõudsime probleemideta.
38 kohe ida poole, et kiirelt võsast välja saaks, üle lageda ja teed mööda punktini. See ei olnud vist hea mõte, sest teised said otse edasi minnes veidi kiiremini.
40 tagasipööre ja staadioni kõrvalt mööda, tulesid metsas ikka mitmeid näha. Huvitav auk, kuhu kunagi varem pole sattunud.
41 tuleb ronida üle kokkukuhjatud valli, jooksuga üle lageda puude vahele. Seal on kõige tähtsam, et valele teele ei keeraks. Aga satun õigele rajale. Keegi keerab ilmselgelt liiga vara metsa, ei lähe talle järele, vaid rada mööda edasi ja ikka lagedalt sisse.
52 arvan, et olen hästi kaval ja lõikan läbi metsatuka, aga rada on mitmekümne meetri pikkuselt paksult viltuvajunud kadakaid täis. Jõudsin kuidagi ikka krossirajale, sealt lagendikule ja püüan suunaga läbi metsa minna. Aga nagu minu puhul ikka, kaldun ära paremale. Näen ees kraavi ja paremal lagedat ja kohe selge, kus ma olen ja kuhu vaja minna. Ümberpöörd ja paarkümmend meetrit tagasi. Tagasi lagendiku poole jookseb keegi vastu ja küsib, kas punn on seal. On-on.
44 vette minek. Väga sügav ei olegi, alla põlve. Läbi võpsiku, üle lageda, võsa vahele ja ootamatult avastan ennast täpselt punktis.
45 ATV rada mööda, keegi jookseb ees ja läheb rajalt õiges suunas. Käes.
46 lähen mõtlemata järgi kahele eesolevale tulukesele, kuskil komistan ja lamp hakkab peale seda veidralt vastu pead peksma. Pael lahti. Ega seda tagasi sättima hakata pole aega. Äkitsi jõuame kraavini ja elektriliinini, kiviaiast oleme suutnud kuidagi märkamatult mööduda. Aga probleemi pole, asukoht on täpselt teada ja punkt võetud.
47 üks kaaslastest kaob kiirelt, teisega, kelle numbril 38, oleme koos. Metsast välja lagendikule ja kohe jälle puude vahele õiget paemurdu otsima. Ühes augus näen punkti, sirutan käe, vaatan kaardile ja kuulen piiksu. Uuesti pilk jaamale ja raisk! Vale number. 48. Mis siis nüüd saab? Kas lisaks võetud punkt annab ka DSQ? Seda poleks küll tahtnud. Veidi eemalt leian ka õige punkti ja teen märke. Ega siis legendi vaadata ju ei jõua.
51 kaaslane soovitab minna lagendikule ja selle serva mööda punktini. Ei ole nõus, otsem rada läbi metsatuka on napilt autoga sõidetav. Jõuame koos punkti.
53 ei taha jälle suunaga läbi metsa minna vaid ikka rada mööda. Suusarajalt keerame metsa, meiega liitub poiss numbriga 70. Trügin võsa vahel ja äkitsi olen tagasi suusarajal, samamoodi minu mõlemad kaaslased. Ots ringi ja jälle punkti otsima. Mõni aeg metsas ja jälle kaarega suusarajal! Kaaslased ka. Läheme tagasi teede risti, et õige kauguse kätte saaks, kust metsa keerata. Keerame ja hargneme. Poiss eriti ei hargne, tuleb minu sabas. Pealamp õieti ei tööta ja võtan taskust taskulambi, mis algajal ikka varuks on ja heledamat valgust annab. Selle valguses peegeldab paarikümne meetri kaugusel lääne pool punkt. Lõpuks käes! Siit tuli siis kõige suurem ajaline kaotus.
54 kõigepealt põhjasuunas teerajale ja edasi on lihtne. Poiss jookseb algul hooga edasi, siis läheb asfaldilt staadioni aia äärde. Mina asfaldilt veel ei lahku ja olen teistest varem punktis. Punkt võetud, võtan hoo maha, et järgmine täpselt paika panna, 38 teeb sama, poiss kaob kuskile.
39 on selge, kuhu minna, silla tagant väike rada metsa ja seal see on.
55 metsast välja, hoog maha, pilk kaardile ja selge – Murude maja kõrval tühjal krundil. Mina panen hooga, 38 kontrollib minekut kaardilt ja jääb veidi maha.
56 on selge kus, teid mööda kohale ja mäkke. Jõuaks ainult joosta.
57 alajaama putka kooli juures. Otsustan joosta mööda tänavat, peldiku tagant metsa keerata ei taha. Seal peaks korralik võsa olema. Kas ma nüüd võitsin või kaotasin – ei tea. Ilmselt kaotasin.
58 lähen suunaga, aga ikka paremale, ees paistab juba teerada nõlva serval, selgelt liiga kaugel. Aga juba läigib midagi valgusvihus. Enne mind jõuab punkti 70, on kuskilt välja ilmunud jälle.
60 otsemat teed asfaldile ja lauluväljaku poole. 70 jäi minust kuskile võssa.
Finiš – Stina juba ootab teisel pool aeda. Põhiraja paremad läksid juba kolmandale etapile.
Oma klassis seitsmendana kohal, aega läks päris palju – 1:23:27 ja GPS arvab, et läbisin kokku 9,3 km. Kodumets on kodumets, võõras kohas oleks vast pool tundi kauem rajal olnud?
Väike hirm on Stina pärast, ta pole pimedas orienteerunud ja pole meie moodi kohalik ka, et ümbrust tunda. Aga vaheajad tulevad ja ta on meid koha võrra tõstnud! Vahetusse tuleb ta pimeda lambiga. Eelviimases punktis oli lamp millegipärast kustunud ja põlema ta seda ei saanudki. Temal oli samamoodi olnud raskusi 53 leidmisega. Aga väga tubli igatahes!
Aivari vaheaega 4,6 km pealt andis uskumatult kaua oodata, aga kui see tuli, siis olime koha võrra veelgi kõrgemal. Nii jäi lõpuni. Harrastajatest viies koht on meie jaoks ikka üüratult hea. Aga Aivaril oli samuti olnud probleeme 53 leidmisega ja lisaks 41 läks ka veidi valesti.
Oli hea ja tore, tänud korraldajatele ja ootan augusti lõppu, kui samas neljapäevak peaks tulema. Pimedas oleks vast huvitavamgi.
Tundub, et kõikide mind huvitavate võistluste info on nüüdseks olemas ja saab konkreetsed plaanid selleks aastaks paika panna.
Suusavõistlus ja O-ÖÖ said juba tehtud, järgmisena siis koos Aivari ja Evaga järgmisel laupäeval Jüriöö jooksule. kiiresti joosta muidugi veel ei jõua, aga ehk päästab midagi maastiku tundmine. Päris viimasena ei tahaks oma vahetusest tulla, aga kui konkurentide tempot ei kannata, tuleb sellega leppida.
Kevadised jooksuvõistlused mulle kohe sugugi ei sobi, nii et võtan vast paar lähemat päevakut:
09.06 Klooga ja 16.06 Padise. Eks need ole rohkem trenni eest, mitte tulemuse tegemiseks.
17.07 õnnestub ehk Kõrvemaa 8h rogainil käia.
23.07 muidugi rogaini EM.
27. 07 on Keilas (vist Jõepargis) üks-ühele võistlus, aga kas selleks ajaks piisvavalt taastunud olen, paistab hiljem.
30.07 Keila poolmaraton, nädal peale 24h rogaini vist head aega joosta ei kannata, aga osaleda tahaks ikka.
25.08 Keilas neljapäevak, seda püüan küll maksimaalselt võtta. Selleks ajaks võiks juba jooksus vastupidavust olla ja ümbrus ka tuttav.
11.09 Sügisjooksu maraton. Vast ikka jaksan läbi joosta. Saab näha.
01.10 Rutja 8h rogain. Loodame, et veab jälle ilmaga nagu mõlemal senisel korral on olnud.
Mujale väga kipu, Libahuntidel võiks ju käia, aga see oleneb rohkem kaaslasest. Leian kedagi või mitte.
Esimesed kolm tosinat kilomeetrit jooksujalu sellel aastal tehtud, aga nüüd jälle väike sunnitud paus.
Laupäeval oli Mikul kitarrikonkurss Jüris. Igal pool kirjas, et Loode-Eesti, tegelikult oli ainult Harjumaa esindatud 8 osalejaga. Kolmandat aastat järjest võttis Mikk oma klassis sealt esikoha, viitsiks ta siis veidi harjutada ka, oleksid tulemused ehk veelgi paremad.
Jõudsime Jürist tagasi ja läksime Jaaguga jooksma. Metsas veel joosta ei kannata ja Jaak arvas, et võiks ühe väikse ringi teha mööda maanteid. Sai siis selline ring: Keila - Niitvälja - Lehola - Keila. Kokku 15 km ja veidi alla pooleteise tunni. Esimene nii pikk jooks sellel aastal ja ega need autod väga ei seganudki.
Jooks tehtud sõitsime Keila-Joale langevat vett vaatama. Oli teist ikka terve hulk, jääpangadki hulpisid vooluga kaasa. Tegin pilte ka, aga viimasel ajal on tekkinud mingi probleem telefoni ja arvuti suhetes ja pilte kätte ei saa.
Eks ma oskasin tuulise ilmaga kuskil veidi külma saada ja pühapäeval näitas kraadiklaas mulle 37,4. Nohu on veel siiani ja ega niipea veel vist kao. Tuleb jooksmistele vahe sisse. Aga ootame siis Jüriööd. Ja sinililled ka maa seest väljas.
Ivan Sussanin olin eile õhtul mina. Eesmärgiks küll mitte vaenlase vägede sohu juhatamine, vaid HP-Sport teamiga kiireimat teed mööda läbi 20 punkti O-ÖÖ finišisse jõudmine. Esimene jooks jälle selle pärast, et viimati tegin jooksusamme millalgi novembrikuus. Peale seda tuli korralik lumi ja olen sellest ajast alates liikunud kõndimisest kiiremini vaid suuskadel.
Aga juba enne starti oli näha, et asi areneb, võistkonnale anti 2 kaarti ja mõlemad kiles. Eelmisel aastal 1 kaart ja ilma kileta. See muutus viimastes punktides selliseks, et polnud võimalik sinna midagi kirjutada, vaid tuli tähed meelde jätta. Esimene pilk kaardile tekitas mulje, et punktid asuvad pea 2 korda suuremal alal kui eelmisel aastal, samas aga üsna hästi teede läheduses. Teekonna planeerimisel väga vaeva ei pidanud nägema ja eesmärk seekord jälle sama – kõik punktid ära võtta.
Täpselt kell 19 start ja kohe tempoga 35 poole, sest seal on ootamas lisaülesanne. Korraldajate poolt antud juhistes oli öeldud, et kõikides lisaülesannete punktides tuleb ülesanne sooritada ja alles siis võib edasi liikuda. Jõuan teisena punkti 35, kus aga öeldakse, et punkt on veel ette valmistamata. Pandi kirja, et käisime ja lubati edasi liikuda.
Järgmisena 31, kuhu minnes sai juba lume paksust ja kandvust proovida. Kandvust ei olnud, paksust alla põlve. Tuttav mees Eduard sõitis suuskadel, fotokaamera näpus ilma kaardita. Ei võistelnud seekord. Punktis jälle üllatus – ei pea midagi kaardile kirjutama, vaid selle asemel on komposter. Kas järgmisel aastal juba SI jaam? Otsustame märkida mõlemad kaardid juhuks kui üks kaartidest peaks kaotsi minema või muul viisil hävima.
Punktist jälle KEK-i aia äärde ja jooksuga 32 poole. Seal peaks olema järgmine lisaülesanne, aga üllatuseks pole ühtegi kohtunikku ega ka punkti tähist. Mõne hetke saime olla hämmingus, kui kohale jõudis suure kotiga naisterahvas, kellest olime mööda jooksnud, ja ütles, et tema on kohtunik, pani kõik kirja ja lubas edasi joosta.
Kergliiklusteed mööda Mudaaugu poole, vahepeal oli Helis jõudnud jäisel teel mitu korda kukkuda, millest Heiki tegi järelduse, et iluuisutajat ei tohi ilma uiskudeta jääle lubada. Jõudsime punkti 50, mis asus BMX raja mäe tipus. Vahepeal tuli juba lamp põlema panna, et kerges hämaruses kaarti näeks. Punktis järjekordne lisaülesanne – mõõta kaardilt punktide vahemaad ja öelda tulemus kohtunikele. Ei olnud väga keeruline, ehk läks enam-vähem täppi. Siin üks Etsi tehtud pilt sellest punktist, loodan et ta ei pane pahaks, et tema fotokunsti kasutan.
Jällegi lihtsam etapp punkti 39, mis asus rulliringi kõige kaugemas kurvis. Sinna sai ilusti suusarada mööda ja sealt edasi ka.
Punkt 44 lagendikul, legendi järgi keldriauk. Seda ei teadnud, kuigi kümneid kordi mõne meetri kauguselt mööda joostud.
Punkti 45 sai minna rajameistri suusajälgi mööda, leidmisega probleeme ei tekkinud, sisse väga ei vajunud.
41 minek oli selle võistluse raskeim koht, ühtegi jälge ees ei olnud, mingit raja moodi asja ka mitte, aga kohale jõudsime. Punktis lisaülesanne, peale väikest ootamist saime visata petangikuuli, muidugi täpsuse peale. Kobistasin kuidagi päris lähedale ja meie tulemuseks läks kirja 0,3m.
Heiki pani hirmsa hooga punktist ida suunas minema, arvasime, et on mingi väärt raja leidnud, aga vedas meid hoopis paksu lumme, kuigi korralik rada läks 10m põhja poolt. 47 asus vana paemurru? augus, jäljed ees ja rahvast palju liikumas.
Tee peale tagasi ja suund 48. Veidi aja pärast keegi vastutuleja hõikab mind, väga Aivari häälega. No kuidas ta sellises pimeduses küll kedagi ära tunneb? Pealambi patareid hakkavad väsima, sellest valgusest piisab vaid kaardi vaatamiseks ja kukkumise vältimiseks. Otse loomulikult olen aga ka taskulambi kaasa võtnud, mille valgus oluliselt parem. Üle lagendiku puhub päris vastik külm tuul, aga sellepärast paningi paksema jope selga. Hetkeline punkti otsimine – on täiesti olemas ikkagi, kuigi kõik üritavad seda leida liiga lagendiku servalt.
Jälle teele ja 43 poole. Peale kurvi majade juures kukub Heiki korralikult, vajab paar minutit valu möödumiseks ja on valmis jätkama. Ütleb küll, et homme lõunale minnes pean ise köögist suppi võtma, sest tema arvatavasti ei liigu. Sellest aga järeldus – iluuisutaja isa (ja kokka) ei tohi üldse jääle lubada. Punkti üritan leida veidi hilja, esimesest metsa suunatud valgusvihist jääb vast meetri jagu vajaka, aga Heiki näeb tagant tulles punkti ära.
42 ei saa kerge minek olema, aga leiame lõpuks jäljed, mille suund tundub õige olevat. Ongi õige.
38 poole liikudes jätkub lumes rühkimist päris pikalt ja Heiki arvab, et järgmise aasta üritustest tõmbab selle maha. Mina avaldan küll arvamust, et igal aastal ei pruugi nii paks lumekiht maas olla ja sellest ta veidi ka rahuneb. Punkti leiame jälgede järgi lihtsalt. Lahkudes ei lähe ühtegi jälge meile sobivas suunas ja otsustame tuldud teed tagasi minna, kui näeme kolme tuld täpselt õigelt poolt tulevat. Rõõmuga vastu neile.
Tagasi teel olles suund 40, künkakestest üle sinna ja sama teed tagasi, et jätkata punktiga 37.
Veidi enne punkti tunnen, et parema jala säärelihas annab krambimärke. No ei taha, väike haak metsa punkti järgi ja teele tagasi, krambitunne ei kao.
Sörgime 34 poole ja jalg läheb paremaks. Punkti jõudes oleme juba meie küla serval.
Konkurendid, kellega senini oleme kogu raja Vestmanni-Piibelehe moodi koos jooksnud, võtavad punkti enne meid ja suunduvad vist 49 poole. Heiki arvab äkitsi, et peaks ka nii tegema, aga mina ei ole nõus. Suudan olla piisavalt resoluutne, et Heiki ja Helis tulevad tagasi ja liigume esialgselt planeeritud rada mööda punkti 46. See on laste mänguväljakul ja oleks tõsiselt piinlik, kui peaks sinna minekuks kaarti vaatama. Järjekordne lisaülesanne, kus tuleb ronida ja turnida, õnneks on Heiki nõus selle ise ära tegema ja läbib raja minu arvates väga hea kiirusega, ajaks 1:12.
Lasteaia nurgast punkti 33 leidmiseks pole ka kaarti vaja. Heikil ronimise ajal tekkinud jalakramp annab järele.
36 otsustame minna lasteaia kõrvalt Kruusa tänavale ja siis mööda tänavat. Aga oh häda, keegi on pumbajaama ümber ehitanud suure aia. Automaatselt pööran paremale, hakkan ümber aia minema ja hõikan Heikile, et äkki oleks mõistlikum hoopis vasakult minna. Seda arvab Heiki ka ja sinna nad Helisega suunduvadki. Õige valik nende poolt, sest kui ükskord punktini jõuan, lõpetab Heiki juba lisaülesannet ja viskab ka viimase palli kiivrist mööda.
Sopsu-Tooma, jupp Tervise tänavat ja suusarada - läheneb meie viimane punkt 49. Kordub eelmise aasta stsenaarium, kus veidi enne viimasesse punkti jõudmist oskan selliselt lumme kukkuda, et Heiki kahtlustab vähemalt lahtist jalaluu murdu. Aga lumi on ju oluliselt pehmem kui jää ja sarnaselt eelmisele aastale ei juhtu minuga mitte midagi. Aga punktis ootab Jaanus, kes paneb meid tegema teadagi mida – ikka vaja lendavaid taldrikuid loopida. Minut on aega, tuleb alustada lähedalt, iga tabamuse eest võib sammukese tagasi astuda. Võidab see, kes kaugemale jõuab. Keegi võistkonnakaaslastest rõõmust kiljuma ei hakka ja võtan selle ülesande endale. Esimesed 4 või 5 tulevad järjest, aga siis tekib mingi jama. Korvile saan küll pihta, aga ikka põrkab taldrik kettidest kuskile ära ja ei kuku mitte korvi. Läbi häda kobistan kuuenda ja vist ka seitsmenda, aga siis on aeg otsas.
Enam polegi midagi – vaja vaid finišisse jõuda. Jõuame. Üks võistkond on juba kohal. Mis seal ikka, eesmärk sai täidetud ja kõik punktid võetud. Aga siis ütlevad kohtunikud kavalalt, et esimene võistkond võttis 8 punkti – seega üllatuslikult võit jälle meile!!! (Sügisel saan ehk jällegi tahvli šokolaadi ja tänukirja HP-Sport teami esindamise eest.)
Lõkke ääres saab suppi, teed ja pulgakommi. Vahetame autos riideid ja jalanõusid kui korraldajad helistavad ja kutsuvad auhindu vastu võtma. Valiku teeb Helis ja võtab kasti Snickersit. No muidugi kulub peale sellist pingutust ära 13 tükki igaühele, et jõuvarud taastuksid. Lisaks veel tervisekeskuse kinkekaardid. Oli tore, võimalik, et järgmisel aastal jälle. Peaks aga vähem lund olema.
Noortekeskuse pildil juba auhindadega.
Pikk jutt pidi küll …. jutt olema, aga sai kõik ausalt ära räägitud. Ausalt võtsime ka kõik punktid, keegi ei jäänud teele kellegi punktis käimist ootama. Meie rada on siin, pidin foto tegema, sest skannerit pole.
Mõõtsin kaardilt raja pikkuse, linnulennult tuli 8,8km, tegelik kurvimeetriga mõõdetult ca 11 km.
Ja lõpetuseks valib võitja muusika ehk mida ma joostes kuulan.
Selle aasta suusamaratoniks jäi laupäevane Valgehobuse 38km, kuigi oleks eelistanud Tallinna maratoni või Kõrvemaa maratoni. Nendele aga haigus ei lasknud.
Kohale jõudes näitas kraadiklaas täpselt nulli, nii õhus kui lumel, suuski proovida polnud mõtet, sest ega mingit varuvarianti kuskilt võtta polnud. Sättisuin ennast siis oma stardigrupi viimasesse ritta ja läksime. Start algas kohe kerge tõusuga, aga minu hämmastuseks ei tulnud uisusammu sõitmisest midagi välja, nagu esimest korda ukerdaks. Hiljem kuulsin küll teadjatelt, et algul oli rada nii kõva olnud, et suusk ei hakanud kantima. Lükkasin siis paar km paaristõuget, kuni rada sai tühjemaks ja oli ruumi ka uisku sõita. Esimesed km-d läksid ludinal ilma igasuguste probleemideta. Joogipunktist natuke juua ja edasi Nelijärve poole. Just esimesele Nelijärve tõusule minnes kuulsin kedagi tagant hei-hei või midagi sellist karjumas - tahab vist mööda saada. Huvitav kust selline püss nüüd äkki lahti on saanud? Vaatan - mehel lühikese raja nr, rada ise pööras aga paari km eest juba ära paremale. Üritasin talle seda küll selgitada, aga ei ta hoolinud, tuiskas sama hooga edasi. Need üsna jubedad tõusud püsisin mingi grupi lõpus, mis aga siledale maale jõudes vaikselt eest libises. Teise joogipunkti jõudes sain enne seda gruppi minema, aga siis algasid õudused. Mõningates kohtades oli okkaid rajal nagu sipelgapesas, lund polnud alt nähagi. Varsti tuli küll lagedam osa, aga seal paistis rõõmsalt päike, mis lund sulatas ja muidugi oli ka tuul üle põllu ikka vastu. Ring raiesmikel, tagant tulijad sõitsid ikka kõik mööda, kaasa minna ei olnud jaksu. Imelik, puusaliigesed hakkasid tunda andma. Kannatasin järgmisse joogipunkti, keegi eespool silmapiiril ikka näha vähemalt. Joogipunktis jälle sama lugu, teised peatusid palju pikemalt, mina sain kiiremini minema. Mis sest abi, juba esimesel km-il läksid jälle mööda ja kadusid. Raja hargnemises seisis kohtunik, kes ütles kohaks 268 ja veidi üle 10 km lõpuni. Jõudu polnud enam üldse, aga järgmine joogipunkt õnneks juba 8km enne lõppu. Sinna jõudes lahkusid sealt just viimased eespool olijad. Tuli üksi edasi rühkida, 5 või 6 km enne lõppu oli üks järsemat sorti laskumine, kus tuli kõvasti sahka lasta ja peale seda tundsin, et parem jalg ilmutab kergeid krambi tunnuseid, nii säärest kui reiest. Midagi uut, mida varem tundnud polegi. Tempo veelgi aeglasemaks ja üksikute möödujatega kaasa minna ei jõua. Paar km lõpuni eriti rõve tõus, astusin vaikselt ja otsustasin poole tõusu peal suusad risti keerata ja veidi puhata. Hakkasingi juba suuski sättima, aga kaks jälitajat tõusu all, ei saanud ju ennast nii viletsana näidata, et tõusul seisma jään. Samm-sammult ikka ülespoole ja edasi. Tunnen, kuidas parema jala hüppeliiges hakkab haiget tegema. Üks jälitajatest möödus, aga teine millegipärast mitte. 500m lõpuni ja jälle tõus, jälitaja pole eriti lähemale saanud, sellest jõuan ehk ees püsida. Läksin tõusule ja jäin ka kellegi pildile.
Viimane kaar ja finiš. Koht 277, aeg 2:54:55,1.
Oli ikka palju hullem kui eelmise aasta Tallinna maraton. Siis oli viimasel kolmel km-l veel piisavalt jõudu, et tõusudel oma grupi eest ära minna. Seekord olin täitsa küpse. Kas nühkisid okkad määrde alt, läks liiga soojaks või mõjus see 3 nädalat, mis vahepeal suusatamas ei saanud käia? Aga km aeg tuli 8 sek kiirem kui eelmisel aastal maratonil. Rada oli vist ikkagi raskem kui Kõrvemaal.
GPS järgi ajad sellised
10km 41:22
20km 1:26:16
30km 2:14:08
38km 2:54:55
Pulsinäitajad kesk 168, max 186, kadus 3035 kcal.
24. märts on jälle Keila O-ÖÖ. Tea kas Helisel ja Heikil on huvi eelmise aasta võitu kaitsta?
... algasid uute tossude ostmisega. Püüdsin sellega alustada juba jaanuari lõpus, kui ajalehe reklaamist lugesin, et Radolainis tehakse tasuta jalatesti. Leppisin aja kokku ja jäin õigel päeval haigeks. Eile siis lõpuks uuesti. Esimese asjana tuli seista mingi veidra plaadi peal, mis jättis sinised jalajäljed ja millest spetsid nägid, et mul jalad veidi lampis. Enne ei teadnudki. Või on aja jooksul tekkinud? Siis oli elus esimest korda vaja linti mööda joosta. Küll oli vastik ebakindel tunne. Sain ikka kuidagi kukkumata hakkama. Sealt tuli info, et on tugev pöid, mida iganes see peaks tähendama ja kohe uuriti, kas olen kunagi sporti teinud. Pidin siis üles tunnistama need keskkooliaegsed 5 aastat võrkpalli ja enne seda 2 aastat kergejõustikku. Lisaks veel see info, et jooksen liiga päka peal. Seda tundsin joostes ise ka, kuidagi vale oli joosta paljajalu ja lindil. Ei julgenud nagu kanda maha panna millegipärast, kartsin justkui, et kui seda teen, viib lint mind minema.
Edasi uusi tosse valima. Näitasin vanu, mille peale sain teada, et nendega ei kõlba üldse joosta. Esimesed proovitud olid liiga väikesed ja tallamuster tundus metsajooksuks mitte eriti sobilik. Jooksen ju vast 90% metsateedel ikkagi, kus märjaga on päris libe. Teine paar liiga kitsas ja liiga punane, aga kolmas tundus jalas väga mõnus. Nii jäigi, mudel MT814, €70. Hoiatati küll, et sellega ei saa Keila poolmaratoni joosta, aga kui eelmisel suvel sain seal joostud sellistega, millega tegelikult üldse joosta ei kõlba, siis ehk kuidagi ikka sobib. Samas sügisesele maratonile mõeldes peaks vist suvepoole ostma ikkagi ka asfaldil jooksmiseks sobivad jalatsid. Vaatame. Tore koht oli, minu jaoks muidugi see väärtus, et pole suutnud leida peale NB ühtegi teist firmat, kes teeks mulle vajaliku laiusega tossu.
Aga homme Valgehobusemäele ja 38 km suuska, ilm pole täna küll sugugi meeldiv sellise asja jaoks, aga ehk öösel külmetab ja homme tuleb mõistlikum ilm. Tulemused peaksid tulema LIVE.
