Oli külm

Selle talve suurem külm juhtus nädalavahetusele. Hea on see, et kuskile pole kiiret ja on üsna ükskõik kas auto käivitub või mitte. Laupäeva hommikupoole 11 ajal ei käivitunud. Sellepeale võtsin suusad ja läksin metsa. Muidugi ajasin jalga kolm paari pükse, selga paksema jope, kätte voodriga villased kindad ja näkku hanerasva. Ainult varvastega ei saanud midagi ette võtta, sest saabastesse rohkem sokke ei mahu ja teeks asja veel hullemaks.
Aga suusatada oli jube. Mitte mingit libisemist ei olnud. Punnitasin ühe 5,5km ringi 8 minutit tavalisest aeglasemalt ja tulin ära. Varbad hakkasid ka külmetama, muidu oli OK. Nägin veel nelja suusatajat, kõik panid klassikat.
Pärast läks auto mootor ka käima.

Pühapäeval enam nii hirmus ei olnud, pükse vähem ja õhukese jopega täitsa hea.Llibises juba paremini, aga piisas mulle 11 km läbimisest. Rahvast oli palju rohkem ja autoga ei mingeid probleeme.

Kõrvemaa suusamaraton ja Keila suusasõit on nüüd mõlemad lükatud 26. veebruarile. Kui ilm on vastuvõetav siis vahelduseks Kõrvemaale, kui prognoos ei sobi, siis matkajaks Keilasse. Kolm nädalat on veel aega, jõuab ehk ka muidu suusatada ja kilomeetreid koguda.

Jää

Eile õhtupoole juhtusin nägema, kuidas Tammsaare pargis tõsteti paika jääskulptuure. Jää oli ilus kirgas nagu kraaniveest oleks tehtud.
See on vist Põhja Konn

 Ja siia tõsteti kotkas.

 Siin söögiriistad. Kahvli harusid veel ei ole.

 Sellel tükil vist sponsorite ja tegijate kirjad.

Ühel päeval juhtusin Kadaka Selverisse ja uksel selline silt. Kummaline, üks uks on neil Ehitajate tee poole ja teine Kadaka tee poole, ei tea kuhu inimesi saata tahtsid. Tegelikult oli avatud Kadaka tee poolne uks.

Läheb külmaks

Eelmisel nädalal olin eriti külmakartlik ja ei käinud ühelgi õhtul metsas suusatamas. Laupäeval võtsin ennast kokku ja otsustasin minna talvetriatloniste vaatama. Et väga külm ei oleks ja veidi sooja saaks, võtsin suusad ka kaasa. Metsa jõudsin täpselt selleks ajaks, kui esimesed tulid jooksuetapilt.

Tegin veidi pilte ja läksin 5,5 km ringile, triatlonistid samal ajal rattarajale.

Metsas said meie rajad kokku ja vaatasin, kui lihtne on lumel ikkagi suuskadega liikuda, võrreldes ratturite katsumusega.

Metsast tagasi tegin veel 2 väikest suusaringi, kiiremad võistlejad olid ka juba suuskadele saanud. Fotoka aku ilmselt hangus ja enam pilte teha ei saanud. Nägin Etsi vahetusalas ja mõtlesin, et ootan ta ära ja proovin, kui pikalt tal sabas suudan püsida. Esimene kilomeeter tundus tal päris kiire, aga kui Loodemäelt laskumisel tast jälle mööda libisesin, otsustasin hoopis temast eespool sõita. Laskumine küll suurt midagi ei näita, sest ega tal pole minu 87 kg võrdset vastu panna, aga kummalisel kombel jõudsin kiiremini ka tõuse võtta ja ootasin siis teda järgi. Oli vist rattarajal päris ära küpsenud. Kaks ja pool ringi saime koos sõita, siis tuli kõne ja käsutati mind metsast koju tagasi.

Pühapäeval läksin uuesti. Tahtsin proovida, kas külmaga kannatab ka vähe pikemalt sõita, mõeldes Kõrvemaa suusamaratonil osalemisele. Sain sõidetud 27,5km, aega läks 1:45:07, mis teeb kilomeetri ajaks minu jaoks täitsa korraliku 3:49. Eelmisel talvel jõudsin sellise kiiruseni alles veebruari lõpuks. Õiget määret ei ole ka viitsinud alla panna. Sõidan selle sama -1-7 parafiiniga, mis eelmisest nädalast alla jäi. Külm ilm väga suusatama ei meelita ja selle pärast ei taha ka külma ilma määret panna. Aga noh, külmaks nüüd ju alles läheb. Kõrvemaale kindlasti selle nädala lõpus ei lähe. Ehk teen hoopis kaasa Keila suusasõidu 30km matkajana 24.02 ja Tallinna maratoni 04.03. Selleks ajaks on vast soojem ka juba. Aga eile hangus pulsikella patarei, panin varruka peale ja ei saanud piisavalt sooja käevarrest. Parema jala varbad olid veidi külma saanud, aga muidu polnud hullu. Esimest korda kasutasin buffi – on ikka hea asi välja mõeldud küll. Nüüd hakkab siis kilomeetreid 200 kanti suusatatud saama. Ja talve tundub edasigi jätkuvat.

25 täis

Ikka selle aasta suusakilomeetreid. Kangemad suusatajad alustasid juba nädal tagasi - esmaspäeva ja teisipäeva õhtul nägin mõningaid. Ise läksin suuskadega esimest korda laupäeval. Oli raske - rada pehme ja lumi värske, suusk eriti ei libisenud. Pühapäeval hoopis teine asi, oli kohe lust sõita. Tegin laupäeval 10 km, pühapäeval 15 km. Sõitsin õhtul pimedas valgustatud ringi. Kuidas kaugemal metsas rada on, seda ei tea. Kui lund juurde peaks tulema, proovin vast järgmisel nädalavahetusel pikale ringile minna.
Huvitav, kas on normaalne, et musträstas hüppab praegusel ajal hangedes ringi?

Pilt on küll eelmisest talvest.

Kaalukad ajad

Kaalukad ajad on kätte jõudnud. Ühed pühad just läbi ja teised kohe algamas. Nohust sain lahti ja käisin jälle üle paari nädala jooksmas. Tempo on aeglane ja pulss kõrge, kehakaal 6-7 kg suurem suvisega võrreldes. Sai ilmselt pühade ajal korralikult söödud.
Siga ka muuhulgas. Aga sinilillede pungad hakkavad varsti puhkema. Järgmise nädala lõpus Keilas suusahooaja avavõistlus.

Jälle möödas

2011 spordiaasta minu jaoks lõppenud. Viimane võistlus oli juba jupp aega tagasi, peale seda olen ainult veidi jooksnud metsavahel, aga sedagi minimaalselt. Nüüd on veel nohu ka ja ei tea, kas sellel aastal üldse enam midagi teengi.

Aasta algas selliselt, et sain ikka ühe pikema suusasõidu tehtud. Õigel ajal tuli haigus kallale ja sain suusahooaja lõpus alles ühe maratoni sõidetud. Eks see näitas mulle jällegi, et suusatamise tase on mul alla igasugust arvestust.
Märtsi lõpus Keila O-ÖÖ võit HP-Sport Teami koosseisus. Igal juhul oluliselt kergem kui eelmisel talvel – raskeid lumes sumpamise etappe oli oluliselt vähem. Lisaülesandeid jällegi rohkem. Minu arvates võiksid korraldajad mõelda paremaks ürituse läbiviimiseks ehk paari asja. Stardiala võiks piirata lindiga – seekord oli mitmeid kavalpäid, kes enne stardisignaali püüdsid vaikselt minema hiilida. Ühele võistkonna kaardile peaksid olema tehtud kõik märked. Mitte selliselt, et osad ühel, osad teisel ja osad võib-olla ka kolmandal. Lisaülesanded võiksid olla hajutatud stardist kaugematesse punktidesse.
Aprilli lõpus oli Jüriöö jooks, kodumetsas läks päris hästi minu arvates.
Mai algul Mikuga Libahundil, kerge matk minu jaoks.
Mai lõpus alustasin jooksutrenniga, et sügisel maraton läbida.
Juunis kaks neljapäevakut – Kloogal läks üpris nurja, Padisel aga võis rahule jääda.
Juulis oli rogaini EM. Muidu hea, aga jalatallad ei pidanud vastu. Ei osanud kuidagi jalgu ette valmistada ega hoida, nüüd juba targem, tuleb millalgi ikka uuesti proovida, et 24h ikka vastu pidada.
Mõni päev hiljem Keilas Üks-ühele o-sprint. Kuidas sa ei lähe, kui kodust mõnisada meetrit starti ja rada oma majast mööda läheb. Arvan et sain üsna hästi hakkama – viimaseks ei jäänud.
Keila poolmaraton jäi hirmsa vihma pärast jooksmata.
Augusti lõpus veel üks neljapäevak kodumetsas – kah üpris edukas tulemus kokkuvõttes.
Septembris elu esimene maratonijooks. Jalad olid valusad, aga mingit hirmsat ärakukkumist ei olnud, sain tulemuse sellise nagu lootsingi.
Oktoobri algus 8h rogaini. Ei läinud kõige paremini, ei tahtnud jõge ületada ja seepärast jäi ka planeering kehvaks. Lisaks ühel etapil vale teevalik meeletu hulga kraavidega.
Kõige ekstreemses ületus oli selline.

Oktoobri lõpus jälle Libahunt, kahe etapi kokkuvõttes Mikuga väga hea tulemus, kuigi läksime lihtsalt metsa jalutama, sammugi kuskil ei jooksnud.

Selline see aasta siis oli.
Suusatamas käisin kokku 38 korda, 543 km, selle läbimiseks kulus 37 tundi ja 50 min.
Jooksu sain 61 korral 703 km, aega läks 64 tundi, 8 min.
Orienteerusin kokku nii 35km ja 4,5 tundi.
Rogainidelt umbes 140 km ja 36 tundi.
Kõik kokku siis 1421 km ja 143 tundi.

Ammune lugu praeguselt kuulsalt lauljalt. Kvaliteet sama, mis kunagi omal lindilgi oli.

Jälle lumi

Tuli kauem oodata kui eelmisel aastal, aga näe - nüüd sajab. Kauaks vist ei ole, aga õhtune jooksmine tuleb ilmselt edasi lükata. 700 km sai nüüd täis, lisaks umbes 40 km orienteerumist ja 140 km rogaine. Suuska selle aastanumbri sees 543 km, ehk tuleb lisa.

Aga soomlastele kena iseseisvuspäeva.