Rogain on kummaline spordiala. Pole vist palju alasid, kus igaüks võib osaleda maailmajao tiitlivõistlustel, läbimata mingeid valikvõistlusi ega pea täitma kvalifikatsiooninorme. Tähtis on, et sul oleks vile. Vile mul oli ja soov proovida ennast 24 tunni pikkusel matkal oli samuti. Sügisel, kui avaldati, et EM toimub Lätis, tekkis kohe soov sinna saada. Selleks on lisaks vilele vaja aga ka kaaslast. Piretile on selline 24 liiga palju ja hakkasin tuttavate hulgast selekteerime kedagi, kellega koos võiks üritada. Esimene nimi telefonis oli Aare. Endine dessantväelane peaks minu arvates sellisel matkal hästi hakkama saama. Minu õnneks oli ta kohe ka nõus. Veebruari alguses sai võistlusele registreeritud, kuid märtsis murdis Aare akrobaatilisi harjutusi tehes oma põlve. Lootsin paranemisele, kuid suve algul oli selge, et temast asja ei saa. Samas oli ta aga leidnud oma asemele ühe töökaaslase, kes aga pidi samal ajal kuskile tantsima minema. Tema omakorda pakkus välja Allani, kes ka orienteerumisega tegeleb.
Nii ta siis läkski, laupäeva hommikul kohtusime võistluskeskuses, saime kaardi ja poole tunniga oli 250 punktine plaan tehtud.
Stardis olime piisava varuajaga ja sai aega parajaks teha.
Start ja meie esimene punkt 25, jalutame koos teistega, teest jääb mulje, et see ongi buldooseriga sisse lükatud stardist punkti suunduvate masside jaoks. Oma arust läheme ka mingist hoovist läbi, kuid kaardil on õuedel vahe vahel ja aedasid ka ei ole.
69 otsustame minna sihti mööda, et saada teada milline näeb sellel kaardil tähistatud siht välja ja kui hull on see soo. Teelt keerates saame kohe jalad märjaks, kuigi sellel kohal veel soo tähist ei ole. Üldiselt ei midagi hullu, mõõtkavaga kohanemine võtab aega, punkt tundub kuidagi kaugel olevat, aga kätte ta saame.
38 läbi metsa ja võsa lõunasse tee peale ja teed mööda siis künka otsa.
53 künkast alla tagasi üle lagedate kraavi äärde, üle kraavide turnimine ja käes.
95 põhja suunas tagasi ja kuna teeristis peaks joogipunkt olema, otsustame võtta lonksu jooki, et mitte oma varusid kulutada. Teeristis joogipunkti ei näe, läheme edasi ida poole, aga ka seal ei paista kusagil. Keerame otsa ringi ja tuleme tagasi ja läheme edasi.
74 minekul jõuame järgi Evale ja Aivarile, kes meist joogipunkti otsingute ajal vist mööda läinud.
Jupp maad kruusateed ja läbi metsatee lagendikule. Kohtame ka Heikit ja Helist, kes 65 minemas.
Üle lageda ja metsa sisse, punkt on äkitsi käes, enne kui oodatagi oskasime. Ei vaadanud, kas kraav seal ikka oli, aga üllatavalt vara olime kohal.
65 soovitavad seal käinud mitte loota sihile, mida sugugi näha ei pidavat olema, vaid püüda lohasid mööda minna. Nii teemegi, aga korralikku loha ei ole ja eksleme veidi ringi, kuid õige künka leiame. Legendis on üllatavalt kirjas puu. Ja seda keset metsa. Veidi kummaline see tundub, aga puu see muidugi oli.
72 pole midagi keerulist ega hirmsat.
64 juba teel kõndimine, möödume mingist turismitalust, kus vist mingi pidu tulemas. Punkti võtame ilusti, istume hetkeks puutüvele, et seljakotist võtta võileib, mida teel järgmisse punkti nosida.
99 algul ikka mööda teed, metsa sisse, kõrgepingeliini alt läbi, ilma eriliste mälestusteta jõuame künkani, kus peaks olema 5 puud legendi järgi. 5 puud paistab igalt poolt mingi hetk tundub, et oleme juba liiga kaugel, keerame tagasi ja kümnekonna meetri pärast näeme, et tulime punktist 2m mööda.
86 raiesmikule, sihile, teisele sihile ja oleme jälle ühe mäe nõlval, mille orvandis peaks punkt olema. Allan läheb altpoolt, mina kõrgemalt ja mingil hetkel kohtume täpselt punktis.
57 tagasi kruusateele, kus meile tuleb vastu üllatavalt palju autosid. Mitmed neist valge lindiga, ehk kuskil algab pulmapidu. Vist sealsamas turismitalus. Liiga vara tulime sealt mööda, pimedas oleks õnnestunud ehk kontvõõraks sebida. Hetkeks tabab meid ka vihmasadu, aga selle üle võib ainult rõõmu tunda.
44 mingi küla juures peatub meie kõrval auto ja küsitakse midagi läti keeli. Saame inglise keelega hakkama. Tahavad kaarti näha, kuid pilgu sellele heitnud antakse see kohe tagasi. Vist on täiesti arusaamatu, ühtegi kohanime ega midagi ei ole. Küsime, et kas pulma minek, ja saadame nad turismitalu suunas edasi. Küla vahel joogipunkt, kus ämbriga kaevust vett saab. Täidame tühjenenud joogikotid, võtame jalad lahti, sest teel tundsin, et mul on varbad olemas. Midagi hirmsat ei paista. Selleks ajaks on meil koos 73 punkti ja aega läinud umbes 5 ja pool tundi. Punkti saame järve kaldalt, teeme kõrges rohus mingi veidra tiiru, aru saamata, et sinna saab ka teed mööda.
84 jõuame laudadest ja vanadest ustest rada mööda järveni, seal tuleb juba läbi soo ja võsa trügida. Allan läheb järve kalda lähedalt, mina alalhoidlikult veidi kaugemalt. Kraavini jõuame ühel ajal, ootan teda läbi võsa tulemas. Kraavist saab ilusti üle ja punkti leiab ka.
32 kalameeste lõkkeplatsist mööda, läbi hobusekopli teele ja ühe järjekordse mäekese tipus ongi see puu, mille juures ka punkt.
77 istume hakatuseks ilusale suurele kännule ja laseme kaasvõistlejatel ees minna. Mäest laskudes on ees üks kraav, mille juures leiame ees läinud ületuskohta otsivat. Seda nägemisulatuses ei ole ja lähen esimesena läbi. Ei ole lai, aga vesi ulatub poolde reide. Kõige sügavam vesi meie rajal. Järgmisest kraavist saab juba kuiva jalaga. Korraks jõuame kruusateele, et kohe tagasi metsa keerata. Olemas.
61 ei taha enam lõigata, sügav kraav on hästi veel meeles. Punkt peab olema kraavi otsas. Sõbralikud kaasvõistlejad ütlevad, et lääne pool seda küll ei ole, sest lage kohe seal kõrval. Liigume siis ida poole, aga kui punkti ei leia, keerame metsa ja tuleme paralleelselt tuldud teega tagasi. Muidugi jõuame nüüd kuiva kraavini, mille otsas punkt täiesti olemas. Kaas võistlejad liiguvad ikka piki ristiolevat kraavi ja ei näe punkti põõsa taga. Juhatan neid natuke, et 10m edasi ja 2m vasakule. Saavad ka nemad punkti võetud.
37 teed mööda minek, jalatallad hakkavad tunda andma. Ronime mäkke torni juurde, ise arutades, kas punkt on all või üleval. On all. Istume maha, võtame jalad paljaks ja sööme. Oleme juba mitmeid minuteid seal veetnud, aga ühtegi teist võistkonda pole silmanud. Saame selle üle vaevalt imestada, kui igast suunast hakkab tulema. Seal sai ka 8 tundi täis ja 107 punkti koos.
94 on väga lihtne minek, tee pealt ära maastikul ka jalataldadel palju meeldivam.
70 saame üle kraavi vana pooleldi lagunenud purret mööda, kohe algab ka traktoriga sissesõidetud tee, mis viib üle künka kruusateele. Paralleelselt allpool jookseb ka teine tee, nii suured võiksid küll kaardil olla. Enne punkti läheme joogipunktist läbi, täiendame varusid, jätame sinna veidi prahti (muidugi prügikotti) ja siis üles punkti järgi. Märget tehes käib mingi imelik sähvatus, välku ju ei saa lüüa, kas jaam teeb midagi imelikku? Allanil sellist asja pole. Arutleme selle üle, kui märkame kümnekonna meetri kaugusel puu taga naisterahvast uhke fotokaameraga. Selge.
89 mäe all paistab valge rist metallplaadiga, millel kiri, et seal keegi ordenikavalerist kangelane maetud või tapetud.
Läheme üle tee, üle lageda metsa vahele ja seal äkitsi metsatee, mis meile täiesti sobivas suunas läheb. Jupp maad teed mööda, veidi ida poole, kraavide vahelt läbi, karjamaale ja kraavi otsast punkt käes. Lehmad ei olnudki tähist ära söönud.
92 läheme karjamaalt metsarajale, mingil hetkel on teede hargnemine. Kaardi järgi seda ei ole. Valime tee, kus rohkem jälgi läheb, aga asi muutub imelikuks – kalle on justkui valele poole. Hakkab hämarduma ja metsa vahel ma ilma lambita kaarti vaadata ei näe. Ja siis lõpeb rada. Üritame suunaga edelasse minna, aga jõuame eriti rõveda mülkani. Tahaks ida poolt ümber minna, aga see rõvedus ei paista lõppevat. Läheme tagasi, veidi põhja poole ja siis ida suunas. Jõuame eriti räigelt võsa ja mingeid kõrgeid taimi täis kohani. Trügime seal ringi, lootuses, et ehk oleme kohas, kus punkt peaks olema. Aga ei – jätkame minekut ja jõuame järgmise jälgi mülkani. Sellest ümber ja järgmine rõve raiesmik. Kuskil kõrge rohu sees löön säärekondi vastu kännu serva, nii et võtab mingiks hetkeks liikumisvõimetuks. Kuna asukohta enam oletadagi ei oska, läheme edasi edelasse. Nüüd peab ka lambid pähe panema, sest on parasjagu pimedaks läinud. Jõuame lõpuks kuskile lagedale ja saame edasi lagedamaid alasid mööda. Mingil hetkel näeme meile vastu tulevaid tulesid, aga mingil põhjusel keeravad need ringi ja kaovad. Läheme samas suunas ja lõpuks jõuame teele, mis peaks viima punkti 80. 92 loobume.
80 saab minna teed mööda, kus palju rahvast liikumas ja jäljed korralikult sisse tallatud.
100 pimedas ei taha enam teelt ära minna, otsustame lonkida teid mööda ja oodata valget aega. Keskusesse minna ei taha, sest kardan, et seal olles ennast uuesti metsa sundida ei suuda, jalatallad löövad päka alt juba tuld välja. Mäest alla tulles kohtame Gängi.
Teede ristis teeme peatuse, võtan ühe kofeiiniga geeli, et uni ei tuleks, kuigi pole sellist tunnetki. Möödume poole ühe paiku lehmalauda moodi ehitisest, kus üllatuslikult mingi askeldamine käib. Keegi hõikab midagi, kas meile või lehmadele – mitte ei saa aru. Saame üle lagendiku ja metsarajale, kust mäkke peaks ära keerama, kuid mingil hetkel lõpeb rada. Kus me täpselt oleme – ei tea. Allan teeb ettepaneku otsida uuesti üles rada, võtta sealt suund ja siis proovida uuesti. Mina olen aga üsna kindel, et idasse minnes peame mäele jõudma. Lähemegi ida poole ja kohe algab ka tõus. Ja päris korralik. Ja päris rõve. Paksult saetud võsa täis. Üles jõudes on vaatepilt veelgi hullem. Maapinnale astuda ei ole võimalik, sest kõik maapind on võsane. Tuleb turnida ja kuidagi tasakaalu hoides vältida kukkumist. Üleval on juba üks võistkond, kes tulutult otsib punkti ja kohe liitub veel üks. Püüame ikka võimalikult punkti kohta ennast liigutada, aga midagi ei saa aru. Maapind hakkab igal pool langema, oleme justkui kõige kõrgemal kohal, kus punkt peaks justkui asuma. Märkan mõnekümne meetri kaugusel kolme tuld, kes on nõlvast üles tulnud, siis kaovad nad kiiresti. Arvan, et ehk on nemad täpselt punkti tulnud ja suundun ka sinna. Aga punkti ei ole. Hakkan tagasi minema ja näen, et kõik tuled on kadunud. Mingi hetke möödudes kuulen kaugusest Allani häält ja taipan, et ta tahab, et ma vilistaks. Tehtud, kuulen kohe ka vastust. Mitmeid kordi vilistades liigun edasi ja mõtlen, et kui punkt on kuskil sellises risus, tuleb rajameister kinni panna ja see allkiri on lausa välja petetud. Ühel hetkel on risu jalge alt kadunud ja Allan ootab kohe sealsamas, punkt tema seljataga. Minu arvamus rajameistrist muutub kohe. Punkt on täiesti normaalses kohas, ise olen loll, kui ei oska õigest kohast tulla. Mäe otsas võis vabalt 45 min minna.
97 oleme juba otsustanud loobuda teisest lõunasse minekust, nagu algselt plaanis oli ja liipame keskuse poole. Plaan on nüüd minna tagasi, süüa, vaadata jalad üle ja kui kannatab, siis uus ring välja mõelda ja punkte otsida. 97 leiame lihtsalt, kavatseme rada mööda tagasi sihile minna, kuid äkki oleme kuskil võsas. Eks läksime sihti märkamata sellest üle ja nüüd tuleb tagasitee leida. Leiame.
67 läheb juba talla väliskülgedel koperdades, päkka maha panna ei kannata. Ka Allani jalad teevad haiget ja ta tunneb lisaks ka midagi põlves. Bussipeatustes on mõnusad pingid, võtame istet ja puhkame paar minutit. Ja ikka edasi, kuidagi koperdades punkti.
24 on teele nii lähedal, et sealt peab ikka läbi minema. Lähemegi. Väljas on juba valge.
Lõpuks jõuame Allani autoni, ta võtab tossud jalast ja koperdame hash-house poole. Sööme, Allan vaatab lõhesid oma kandades ja ütleb siis välja, et peaks lõpetama. Minul pole selle vastu mitte midagi. Viimastel kilomeetritel olen jõudnud piisavalt palju mõelda, milleks mul üldse oli vaja siia tulla ja nii pikk tee ei ole ikkagi minu jalgadele sobiv. Teeme finišimärke, saame paberi 160 punktiga ja lõpetame. Samal ajal lähevad Aivar-Eva ja Heiki-Helis teisele ringile. Rajal olime siis kokku 17 tundi.
Kodus punkte kokku liites jõuan aga millegipärast kogu aeg summani 163. Siis taipan, et 38 on meil kaks korda ja teist korda arvesse pole võetud. Samas on puudu aga 32. Saadan korraldajatele meili ning meie tulemus paraneb nende punktide võrra. Jäime 198 kohale, täpselt Aivari-Eva taga, kellel üks punkt rohkem. Ühe punktiga saime ette aga Heikist-Helisest. RuteGadgeti pikslite järgi läbisime 63-64 km, linnulennult oli rada 42,8km, pea 10km lühem kui HP Sport teamil, kes meist vaid 1 punkti vähem said.
Teekond oli selline hetkest kui GPS satelliidi leidis kuni hetkeni, kui patarei ära kustus. Kõige huvitavam osa jäi peale.
Juba järgmisel päeval tuli tunne, et midagi jäi tegemata. Oleks tahtnud ikkagi 24 metsas olla. Peab midagi päkkade osas välja mõtlema, et ei tekiks selliseid 5cm läbimõõduga ville nagu seekord.
Kõik pildid korraldajate kodulehelt.
