Jookseme jälle ja ei jookse ka

Esimesed kolm tosinat kilomeetrit jooksujalu sellel aastal tehtud, aga nüüd jälle väike sunnitud paus.

Laupäeval oli Mikul kitarrikonkurss Jüris. Igal pool kirjas, et Loode-Eesti, tegelikult oli ainult Harjumaa esindatud 8 osalejaga. Kolmandat aastat järjest võttis Mikk oma klassis sealt esikoha, viitsiks ta siis veidi harjutada ka, oleksid tulemused ehk veelgi paremad.

Jõudsime Jürist tagasi ja läksime Jaaguga jooksma. Metsas veel joosta ei kannata ja Jaak arvas, et võiks ühe väikse ringi teha mööda maanteid. Sai siis selline ring: Keila - Niitvälja - Lehola - Keila. Kokku 15 km ja veidi alla pooleteise tunni. Esimene nii pikk jooks sellel aastal ja ega need autod väga ei seganudki.

Jooks tehtud sõitsime Keila-Joale langevat vett vaatama. Oli teist ikka terve hulk, jääpangadki hulpisid vooluga kaasa. Tegin pilte ka, aga viimasel ajal on tekkinud mingi probleem telefoni ja arvuti suhetes ja pilte kätte ei saa.

Eks ma oskasin tuulise ilmaga kuskil veidi külma saada ja pühapäeval näitas kraadiklaas mulle 37,4. Nohu on veel siiani ja ega niipea veel vist kao. Tuleb jooksmistele vahe sisse. Aga ootame siis Jüriööd. Ja sinililled ka maa seest väljas.

Ivan Sussanini aasta esimene jooks

Ivan Sussanin olin eile õhtul mina. Eesmärgiks küll mitte vaenlase vägede sohu juhatamine, vaid HP-Sport teamiga kiireimat teed mööda läbi 20 punkti O-ÖÖ finišisse jõudmine. Esimene jooks jälle selle pärast, et viimati tegin jooksusamme millalgi novembrikuus. Peale seda tuli korralik lumi ja olen sellest ajast alates liikunud kõndimisest kiiremini vaid suuskadel.

Aga juba enne starti oli näha, et asi areneb, võistkonnale anti 2 kaarti ja mõlemad kiles. Eelmisel aastal 1 kaart ja ilma kileta. See muutus viimastes punktides selliseks, et polnud võimalik sinna midagi kirjutada, vaid tuli tähed meelde jätta. Esimene pilk kaardile tekitas mulje, et punktid asuvad pea 2 korda suuremal alal kui eelmisel aastal, samas aga üsna hästi teede läheduses. Teekonna planeerimisel väga vaeva ei pidanud nägema ja eesmärk seekord jälle sama – kõik punktid ära võtta.

Täpselt kell 19 start ja kohe tempoga 35 poole, sest seal on ootamas lisaülesanne. Korraldajate poolt antud juhistes oli öeldud, et kõikides lisaülesannete punktides tuleb ülesanne sooritada ja alles siis võib edasi liikuda. Jõuan teisena punkti 35, kus aga öeldakse, et punkt on veel ette valmistamata. Pandi kirja, et käisime ja lubati edasi liikuda.

Järgmisena 31, kuhu minnes sai juba lume paksust ja kandvust proovida. Kandvust ei olnud, paksust alla põlve. Tuttav mees Eduard sõitis suuskadel, fotokaamera näpus ilma kaardita. Ei võistelnud seekord. Punktis jälle üllatus – ei pea midagi kaardile kirjutama, vaid selle asemel on komposter. Kas järgmisel aastal juba SI jaam? Otsustame märkida mõlemad kaardid juhuks kui üks kaartidest peaks kaotsi minema või muul viisil hävima.

Punktist jälle KEK-i aia äärde ja jooksuga 32 poole. Seal peaks olema järgmine lisaülesanne, aga üllatuseks pole ühtegi kohtunikku ega ka punkti tähist. Mõne hetke saime olla hämmingus, kui kohale jõudis suure kotiga naisterahvas, kellest olime mööda jooksnud, ja ütles, et tema on kohtunik, pani kõik kirja ja lubas edasi joosta.

Kergliiklusteed mööda Mudaaugu poole, vahepeal oli Helis jõudnud jäisel teel mitu korda kukkuda, millest Heiki tegi järelduse, et iluuisutajat ei tohi ilma uiskudeta jääle lubada. Jõudsime punkti 50, mis asus BMX raja mäe tipus. Vahepeal tuli juba lamp põlema panna, et kerges hämaruses kaarti näeks. Punktis järjekordne lisaülesanne – mõõta kaardilt punktide vahemaad ja öelda tulemus kohtunikele. Ei olnud väga keeruline, ehk läks enam-vähem täppi.
Siin üks Etsi tehtud pilt sellest punktist, loodan et ta ei pane pahaks, et tema fotokunsti kasutan.

Jällegi lihtsam etapp punkti 39, mis asus rulliringi kõige kaugemas kurvis. Sinna sai ilusti suusarada mööda ja sealt edasi ka.

Punkt 44 lagendikul, legendi järgi keldriauk. Seda ei teadnud, kuigi kümneid kordi mõne meetri kauguselt mööda joostud.

Punkti 45 sai minna rajameistri suusajälgi mööda, leidmisega probleeme ei tekkinud, sisse väga ei vajunud.

41 minek oli selle võistluse raskeim koht, ühtegi jälge ees ei olnud, mingit raja moodi asja ka mitte, aga kohale jõudsime. Punktis lisaülesanne, peale väikest ootamist saime visata petangikuuli, muidugi täpsuse peale. Kobistasin kuidagi päris lähedale ja meie tulemuseks läks kirja 0,3m.

Heiki pani hirmsa hooga punktist ida suunas minema, arvasime, et on mingi väärt raja leidnud, aga vedas meid hoopis paksu lumme, kuigi korralik rada läks 10m põhja poolt. 47 asus vana paemurru? augus, jäljed ees ja rahvast palju liikumas.

Tee peale tagasi ja suund 48. Veidi aja pärast keegi vastutuleja hõikab mind, väga Aivari häälega. No kuidas ta sellises pimeduses küll kedagi ära tunneb? Pealambi patareid hakkavad väsima, sellest valgusest piisab vaid kaardi vaatamiseks ja kukkumise vältimiseks. Otse loomulikult olen aga ka taskulambi kaasa võtnud, mille valgus oluliselt parem. Üle lagendiku puhub päris vastik külm tuul, aga sellepärast paningi paksema jope selga. Hetkeline punkti otsimine – on täiesti olemas ikkagi, kuigi kõik üritavad seda leida liiga lagendiku servalt.

Jälle teele ja 43 poole. Peale kurvi majade juures kukub Heiki korralikult, vajab paar minutit valu möödumiseks ja on valmis jätkama. Ütleb küll, et homme lõunale minnes pean ise köögist suppi võtma, sest tema arvatavasti ei liigu. Sellest aga järeldus – iluuisutaja isa (ja kokka) ei tohi üldse jääle lubada. Punkti üritan leida veidi hilja, esimesest metsa suunatud valgusvihist jääb vast meetri jagu vajaka, aga Heiki näeb tagant tulles punkti ära.

42 ei saa kerge minek olema, aga leiame lõpuks jäljed, mille suund tundub õige olevat. Ongi õige.

38 poole liikudes jätkub lumes rühkimist päris pikalt ja Heiki arvab, et järgmise aasta üritustest tõmbab selle maha. Mina avaldan küll arvamust, et igal aastal ei pruugi nii paks lumekiht maas olla ja sellest ta veidi ka rahuneb. Punkti leiame jälgede järgi lihtsalt. Lahkudes ei lähe ühtegi jälge meile sobivas suunas ja otsustame tuldud teed tagasi minna, kui näeme kolme tuld täpselt õigelt poolt tulevat. Rõõmuga vastu neile.

Tagasi teel olles suund 40, künkakestest üle sinna ja sama teed tagasi, et jätkata punktiga 37.

Veidi enne punkti tunnen, et parema jala säärelihas annab krambimärke. No ei taha, väike haak metsa punkti järgi ja teele tagasi, krambitunne ei kao.

Sörgime 34 poole ja jalg läheb paremaks. Punkti jõudes oleme juba meie küla serval.

Konkurendid, kellega senini oleme kogu raja Vestmanni-Piibelehe moodi koos jooksnud, võtavad punkti enne meid ja suunduvad vist 49 poole. Heiki arvab äkitsi, et peaks ka nii tegema, aga mina ei ole nõus. Suudan olla piisavalt resoluutne, et Heiki ja Helis tulevad tagasi ja liigume esialgselt planeeritud rada mööda punkti 46. See on laste mänguväljakul ja oleks tõsiselt piinlik, kui peaks sinna minekuks kaarti vaatama. Järjekordne lisaülesanne, kus tuleb ronida ja turnida, õnneks on Heiki nõus selle ise ära tegema ja läbib raja minu arvates väga hea kiirusega, ajaks 1:12.

Lasteaia nurgast punkti 33 leidmiseks pole ka kaarti vaja. Heikil ronimise ajal tekkinud jalakramp annab järele.

36 otsustame minna lasteaia kõrvalt Kruusa tänavale ja siis mööda tänavat. Aga oh häda, keegi on pumbajaama ümber ehitanud suure aia. Automaatselt pööran paremale, hakkan ümber aia minema ja hõikan Heikile, et äkki oleks mõistlikum hoopis vasakult minna. Seda arvab Heiki ka ja sinna nad Helisega suunduvadki. Õige valik nende poolt, sest kui ükskord punktini jõuan, lõpetab Heiki juba lisaülesannet ja viskab ka viimase palli kiivrist mööda.

Sopsu-Tooma, jupp Tervise tänavat ja suusarada - läheneb meie viimane punkt 49. Kordub eelmise aasta stsenaarium, kus veidi enne viimasesse punkti jõudmist oskan selliselt lumme kukkuda, et Heiki kahtlustab vähemalt lahtist jalaluu murdu. Aga lumi on ju oluliselt pehmem kui jää ja sarnaselt eelmisele aastale ei juhtu minuga mitte midagi. Aga punktis ootab Jaanus, kes paneb meid tegema teadagi mida – ikka vaja lendavaid taldrikuid loopida. Minut on aega, tuleb alustada lähedalt, iga tabamuse eest võib sammukese tagasi astuda. Võidab see, kes kaugemale jõuab. Keegi võistkonnakaaslastest rõõmust kiljuma ei hakka ja võtan selle ülesande endale. Esimesed 4 või 5 tulevad järjest, aga siis tekib mingi jama. Korvile saan küll pihta, aga ikka põrkab taldrik kettidest kuskile ära ja ei kuku mitte korvi. Läbi häda kobistan kuuenda ja vist ka seitsmenda, aga siis on aeg otsas.

Enam polegi midagi – vaja vaid finišisse jõuda. Jõuame. Üks võistkond on juba kohal. Mis seal ikka, eesmärk sai täidetud ja kõik punktid võetud. Aga siis ütlevad kohtunikud kavalalt, et esimene võistkond võttis 8 punkti – seega üllatuslikult võit jälle meile!!! (Sügisel saan ehk jällegi tahvli šokolaadi ja tänukirja HP-Sport teami esindamise eest.)

Lõkke ääres saab suppi, teed ja pulgakommi. Vahetame autos riideid ja jalanõusid kui korraldajad helistavad ja kutsuvad auhindu vastu võtma. Valiku teeb Helis ja võtab kasti Snickersit. No muidugi kulub peale sellist pingutust ära 13 tükki igaühele, et jõuvarud taastuksid. Lisaks veel tervisekeskuse kinkekaardid. Oli tore, võimalik, et järgmisel aastal jälle. Peaks aga vähem lund olema.

Noortekeskuse pildil juba auhindadega.

Pikk jutt pidi küll …. jutt olema, aga sai kõik ausalt ära räägitud. Ausalt võtsime ka kõik punktid, keegi ei jäänud teele kellegi punktis käimist ootama.
Meie rada on siin, pidin foto tegema, sest skannerit pole.

Mõõtsin kaardilt raja pikkuse, linnulennult tuli 8,8km, tegelik kurvimeetriga mõõdetult ca 11 km.


Ja lõpetuseks valib võitja muusika ehk mida ma joostes kuulan.

Suusamaraton 2011

Selle aasta suusamaratoniks jäi laupäevane Valgehobuse 38km, kuigi oleks eelistanud Tallinna maratoni või Kõrvemaa maratoni. Nendele aga haigus ei lasknud.
Kohale jõudes näitas kraadiklaas täpselt nulli, nii õhus kui lumel, suuski proovida polnud mõtet, sest ega mingit varuvarianti kuskilt võtta polnud. Sättisuin ennast siis oma stardigrupi viimasesse ritta ja läksime. Start algas kohe kerge tõusuga, aga minu hämmastuseks ei tulnud uisusammu sõitmisest midagi välja, nagu esimest korda ukerdaks. Hiljem kuulsin küll teadjatelt, et algul oli rada nii kõva olnud, et suusk ei hakanud kantima. Lükkasin siis paar km paaristõuget, kuni rada sai tühjemaks ja oli ruumi ka uisku sõita. Esimesed km-d läksid ludinal ilma igasuguste probleemideta. Joogipunktist natuke juua ja edasi Nelijärve poole. Just esimesele Nelijärve tõusule minnes kuulsin kedagi tagant hei-hei või midagi sellist karjumas - tahab vist mööda saada. Huvitav kust selline püss nüüd äkki lahti on saanud? Vaatan - mehel lühikese raja nr, rada ise pööras aga paari km eest juba ära paremale. Üritasin talle seda küll selgitada, aga ei ta hoolinud, tuiskas sama hooga edasi. Need üsna jubedad tõusud püsisin mingi grupi lõpus, mis aga siledale maale jõudes vaikselt eest libises. Teise joogipunkti jõudes sain enne seda gruppi minema, aga siis algasid õudused. Mõningates kohtades oli okkaid rajal nagu sipelgapesas, lund polnud alt nähagi. Varsti tuli küll lagedam osa, aga seal paistis rõõmsalt päike, mis lund sulatas ja muidugi oli ka tuul üle põllu ikka vastu. Ring raiesmikel, tagant tulijad sõitsid ikka kõik mööda, kaasa minna ei olnud jaksu. Imelik, puusaliigesed hakkasid tunda andma. Kannatasin järgmisse joogipunkti, keegi eespool silmapiiril ikka näha vähemalt. Joogipunktis jälle sama lugu, teised peatusid palju pikemalt, mina sain kiiremini minema. Mis sest abi, juba esimesel km-il läksid jälle mööda ja kadusid. Raja hargnemises seisis kohtunik, kes ütles kohaks 268 ja veidi üle 10 km lõpuni. Jõudu polnud enam üldse, aga järgmine joogipunkt õnneks juba 8km enne lõppu. Sinna jõudes lahkusid sealt just viimased eespool olijad. Tuli üksi edasi rühkida, 5 või 6 km enne lõppu oli üks järsemat sorti laskumine, kus tuli kõvasti sahka lasta ja peale seda tundsin, et parem jalg ilmutab kergeid krambi tunnuseid, nii säärest kui reiest. Midagi uut, mida varem tundnud polegi. Tempo veelgi aeglasemaks ja üksikute möödujatega kaasa minna ei jõua. Paar km lõpuni eriti rõve tõus, astusin vaikselt ja otsustasin poole tõusu peal suusad risti keerata ja veidi puhata. Hakkasingi juba suuski sättima, aga kaks jälitajat tõusu all, ei saanud ju ennast nii viletsana näidata, et tõusul seisma jään. Samm-sammult ikka ülespoole ja edasi. Tunnen, kuidas parema jala hüppeliiges hakkab haiget tegema. Üks jälitajatest möödus, aga teine millegipärast mitte. 500m lõpuni ja jälle tõus, jälitaja pole eriti lähemale saanud, sellest jõuan ehk ees püsida. Läksin tõusule ja jäin ka kellegi pildile.

Viimane kaar ja finiš. Koht 277, aeg 2:54:55,1.
Oli ikka palju hullem kui eelmise aasta Tallinna maraton. Siis oli viimasel kolmel km-l veel piisavalt jõudu, et tõusudel oma grupi eest ära minna. Seekord olin täitsa küpse. Kas nühkisid okkad määrde alt, läks liiga soojaks või mõjus see 3 nädalat, mis vahepeal suusatamas ei saanud käia? Aga km aeg tuli 8 sek kiirem kui eelmisel aastal maratonil. Rada oli vist ikkagi raskem kui Kõrvemaal.
GPS järgi ajad sellised
10km 41:22
20km 1:26:16
30km 2:14:08
38km 2:54:55
Pulsinäitajad kesk 168, max 186, kadus 3035 kcal.

24. märts on jälle Keila O-ÖÖ. Tea kas Helisel ja Heikil on huvi eelmise aasta võitu kaitsta?

Kevadised ettevalmistused

... algasid uute tossude ostmisega. Püüdsin sellega alustada juba jaanuari lõpus, kui ajalehe reklaamist lugesin, et Radolainis tehakse tasuta jalatesti. Leppisin aja kokku ja jäin õigel päeval haigeks. Eile siis lõpuks uuesti. Esimese asjana tuli seista mingi veidra plaadi peal, mis jättis sinised jalajäljed ja millest spetsid nägid, et mul jalad veidi lampis. Enne ei teadnudki. Või on aja jooksul tekkinud? Siis oli elus esimest korda vaja linti mööda joosta. Küll oli vastik ebakindel tunne. Sain ikka kuidagi kukkumata hakkama. Sealt tuli info, et on tugev pöid, mida iganes see peaks tähendama ja kohe uuriti, kas olen kunagi sporti teinud. Pidin siis üles tunnistama need keskkooliaegsed 5 aastat võrkpalli ja enne seda 2 aastat kergejõustikku. Lisaks veel see info, et jooksen liiga päka peal. Seda tundsin joostes ise ka, kuidagi vale oli joosta paljajalu ja lindil. Ei julgenud nagu kanda maha panna millegipärast, kartsin justkui, et kui seda teen, viib lint mind minema.
Edasi uusi tosse valima. Näitasin vanu, mille peale sain teada, et nendega ei kõlba üldse joosta. Esimesed proovitud olid liiga väikesed ja tallamuster tundus metsajooksuks mitte eriti sobilik. Jooksen ju vast 90% metsateedel ikkagi, kus märjaga on päris libe. Teine paar liiga kitsas ja liiga punane, aga kolmas tundus jalas väga mõnus. Nii jäigi, mudel MT814, €70. Hoiatati küll, et sellega ei saa Keila poolmaratoni joosta, aga kui eelmisel suvel sain seal joostud sellistega, millega tegelikult üldse joosta ei kõlba, siis ehk kuidagi ikka sobib. Samas sügisesele maratonile mõeldes peaks vist suvepoole ostma ikkagi ka asfaldil jooksmiseks sobivad jalatsid. Vaatame. Tore koht oli, minu jaoks muidugi see väärtus, et pole suutnud leida peale NB ühtegi teist firmat, kes teeks mulle vajaliku laiusega tossu.

Aga homme Valgehobusemäele ja 38 km suuska, ilm pole täna küll sugugi meeldiv sellise asja jaoks, aga ehk öösel külmetab ja homme tuleb mõistlikum ilm. Tulemused peaksid tulema LIVE.

Hakkab jälle tulema

Nüüd viiel päeval järjest suusatamas käidud ja kogu aeg järjest kiiremini. Eile tulid selle talve kõige kiiremad ringid, pulsirekordeid samas ei tulnud. Tundub, et kosun peale vastikut vindumist, aga eilsele Tallinna maratonile ei läinud, sest kolmapäeva õhtul oli veel nii raske lükata, et ei uskunud jõudu olevat 42km läbimiseks. Võiks ehk minna 12.03 Valgehobusemäele 38km sõidule, kui suurt sula peale ei tule.

Laupäeval vaatasime ka, kuidas reesõitu tehakse.
Algul nagu bobisõidus hoog sisse ja mäest alla.

 Poole mäe peal regi teistpidi ja jooksuga mäkke tagasi.

Võitis see, kes oskas ree kiiremini ringi keerata.

Haiged ajad

Haiged ajad hakkavad mööda saama. Eile käisin esimest korda peale kolme nädalat jälle suusatamas. Küll oli nõrk tunne, sõitsin vaikselt 11 km ja tulin ära. Külm ei hakanud, aga jõudu lihtsalt pole. Tallinna maratonile pole ilmselt asja, kuigi ilm tõotab üpris kena tulla ja tahaks hirmsasti minna. Paar päeva on veel aega otsustada. Ja muidugi see iga-aastane mõte jälle, et peaks ikka klassikasuusad ostma ja järgmisel aastal Tartus käima. Soodukaid ju praegu igal pool.

Ise tehtud - odavalt tehtud

Eelmisel talvel tegin suuskade määrimiseks sellise asja. Idee muidugi interneti avarustest.

Niipalju kui sain, kasutasin olemasolevaid materjale. Puiduosa on 5x15 prussist, üks pikk jupp alla ja kaks lühikest juppi pikkade kruvidega selle külge. Siis panin suusa prussidele, joonistasin kuju maha ja lõikasin tikksaega välja. Töökaaslaselt sain jalgratta vana sisekummi, lõikasin tükkideks ja klambrilööjaga prussi külge kinni.
Kõige keerulisem oli välja mõelda kinnitussüsteem, mis klambrist kinni hoiaks. Kuskilt oli üle jäänud paar väiksemat naelutusnurka, kruvisin need omavahel kokku, et tekiks U, mille vahele leidsin parajalt pika ja sobiva läbimõõduga poldi. Pingutamiseks ei osanud muud välja mõelda, kui pidin ostma sellise pingutaja nagu pildilt näha. Üks ots siis naelutusnurga avast läbi, teises otsas jupp keermelatti kahelt poolt mutrid peale keeratud, et läbi augu välja ei tuleks. Siis klambri asukoha järgi prussi sisse ava, teine ava lühemate suuskade jaoks ja ongi midagi olemas.

Kogu kupatus käib töölaua külge ja kogu raha, mis kulus oli ehk paarkümmend krooni pingutaja eest.