Kohale jõudes näitas kraadiklaas täpselt nulli, nii õhus kui lumel, suuski proovida polnud mõtet, sest ega mingit varuvarianti kuskilt võtta polnud. Sättisuin ennast siis oma stardigrupi viimasesse ritta ja läksime. Start algas kohe kerge tõusuga, aga minu hämmastuseks ei tulnud uisusammu sõitmisest midagi välja, nagu esimest korda ukerdaks. Hiljem kuulsin küll teadjatelt, et algul oli rada nii kõva olnud, et suusk ei hakanud kantima. Lükkasin siis paar km paaristõuget, kuni rada sai tühjemaks ja oli ruumi ka uisku sõita. Esimesed km-d läksid ludinal ilma igasuguste probleemideta. Joogipunktist natuke juua ja edasi Nelijärve poole. Just esimesele Nelijärve tõusule minnes kuulsin kedagi tagant hei-hei või midagi sellist karjumas - tahab vist mööda saada. Huvitav kust selline püss nüüd äkki lahti on saanud? Vaatan - mehel lühikese raja nr, rada ise pööras aga paari km eest juba ära paremale. Üritasin talle seda küll selgitada, aga ei ta hoolinud, tuiskas sama hooga edasi. Need üsna jubedad tõusud püsisin mingi grupi lõpus, mis aga siledale maale jõudes vaikselt eest libises. Teise joogipunkti jõudes sain enne seda gruppi minema, aga siis algasid õudused. Mõningates kohtades oli okkaid rajal nagu sipelgapesas, lund polnud alt nähagi. Varsti tuli küll lagedam osa, aga seal paistis rõõmsalt päike, mis lund sulatas ja muidugi oli ka tuul üle põllu ikka vastu. Ring raiesmikel, tagant tulijad sõitsid ikka kõik mööda, kaasa minna ei olnud jaksu. Imelik, puusaliigesed hakkasid tunda andma. Kannatasin järgmisse joogipunkti, keegi eespool silmapiiril ikka näha vähemalt. Joogipunktis jälle sama lugu, teised peatusid palju pikemalt, mina sain kiiremini minema. Mis sest abi, juba esimesel km-il läksid jälle mööda ja kadusid. Raja hargnemises seisis kohtunik, kes ütles kohaks 268 ja veidi üle 10 km lõpuni. Jõudu polnud enam üldse, aga järgmine joogipunkt õnneks juba 8km enne lõppu. Sinna jõudes lahkusid sealt just viimased eespool olijad. Tuli üksi edasi rühkida, 5 või 6 km enne lõppu oli üks järsemat sorti laskumine, kus tuli kõvasti sahka lasta ja peale seda tundsin, et parem jalg ilmutab kergeid krambi tunnuseid, nii säärest kui reiest. Midagi uut, mida varem tundnud polegi. Tempo veelgi aeglasemaks ja üksikute möödujatega kaasa minna ei jõua. Paar km lõpuni eriti rõve tõus, astusin vaikselt ja otsustasin poole tõusu peal suusad risti keerata ja veidi puhata. Hakkasingi juba suuski sättima, aga kaks jälitajat tõusu all, ei saanud ju ennast nii viletsana näidata, et tõusul seisma jään. Samm-sammult ikka ülespoole ja edasi. Tunnen, kuidas parema jala hüppeliiges hakkab haiget tegema. Üks jälitajatest möödus, aga teine millegipärast mitte. 500m lõpuni ja jälle tõus, jälitaja pole eriti lähemale saanud, sellest jõuan ehk ees püsida. Läksin tõusule ja jäin ka kellegi pildile.
Viimane kaar ja finiš. Koht 277, aeg 2:54:55,1.
Oli ikka palju hullem kui eelmise aasta Tallinna maraton. Siis oli viimasel kolmel km-l veel piisavalt jõudu, et tõusudel oma grupi eest ära minna. Seekord olin täitsa küpse. Kas nühkisid okkad määrde alt, läks liiga soojaks või mõjus see 3 nädalat, mis vahepeal suusatamas ei saanud käia? Aga km aeg tuli 8 sek kiirem kui eelmisel aastal maratonil. Rada oli vist ikkagi raskem kui Kõrvemaal.
GPS järgi ajad sellised
10km 41:22
20km 1:26:16
30km 2:14:08
38km 2:54:55
Pulsinäitajad kesk 168, max 186, kadus 3035 kcal.
24. märts on jälle Keila O-ÖÖ. Tea kas Helisel ja Heikil on huvi eelmise aasta võitu kaitsta?
No comments:
Post a Comment