Aga juba enne starti oli näha, et asi areneb, võistkonnale anti 2 kaarti ja mõlemad kiles. Eelmisel aastal 1 kaart ja ilma kileta. See muutus viimastes punktides selliseks, et polnud võimalik sinna midagi kirjutada, vaid tuli tähed meelde jätta. Esimene pilk kaardile tekitas mulje, et punktid asuvad pea 2 korda suuremal alal kui eelmisel aastal, samas aga üsna hästi teede läheduses. Teekonna planeerimisel väga vaeva ei pidanud nägema ja eesmärk seekord jälle sama – kõik punktid ära võtta.
Täpselt kell 19 start ja kohe tempoga 35 poole, sest seal on ootamas lisaülesanne. Korraldajate poolt antud juhistes oli öeldud, et kõikides lisaülesannete punktides tuleb ülesanne sooritada ja alles siis võib edasi liikuda. Jõuan teisena punkti 35, kus aga öeldakse, et punkt on veel ette valmistamata. Pandi kirja, et käisime ja lubati edasi liikuda.
Järgmisena 31, kuhu minnes sai juba lume paksust ja kandvust proovida. Kandvust ei olnud, paksust alla põlve. Tuttav mees Eduard sõitis suuskadel, fotokaamera näpus ilma kaardita. Ei võistelnud seekord. Punktis jälle üllatus – ei pea midagi kaardile kirjutama, vaid selle asemel on komposter. Kas järgmisel aastal juba SI jaam? Otsustame märkida mõlemad kaardid juhuks kui üks kaartidest peaks kaotsi minema või muul viisil hävima.
Punktist jälle KEK-i aia äärde ja jooksuga 32 poole. Seal peaks olema järgmine lisaülesanne, aga üllatuseks pole ühtegi kohtunikku ega ka punkti tähist. Mõne hetke saime olla hämmingus, kui kohale jõudis suure kotiga naisterahvas, kellest olime mööda jooksnud, ja ütles, et tema on kohtunik, pani kõik kirja ja lubas edasi joosta.
Kergliiklusteed mööda Mudaaugu poole, vahepeal oli Helis jõudnud jäisel teel mitu korda kukkuda, millest Heiki tegi järelduse, et iluuisutajat ei tohi ilma uiskudeta jääle lubada. Jõudsime punkti 50, mis asus BMX raja mäe tipus. Vahepeal tuli juba lamp põlema panna, et kerges hämaruses kaarti näeks. Punktis järjekordne lisaülesanne – mõõta kaardilt punktide vahemaad ja öelda tulemus kohtunikele. Ei olnud väga keeruline, ehk läks enam-vähem täppi.
Siin üks Etsi tehtud pilt sellest punktist, loodan et ta ei pane pahaks, et tema fotokunsti kasutan.
Jällegi lihtsam etapp punkti 39, mis asus rulliringi kõige kaugemas kurvis. Sinna sai ilusti suusarada mööda ja sealt edasi ka.
Punkt 44 lagendikul, legendi järgi keldriauk. Seda ei teadnud, kuigi kümneid kordi mõne meetri kauguselt mööda joostud.
Punkti 45 sai minna rajameistri suusajälgi mööda, leidmisega probleeme ei tekkinud, sisse väga ei vajunud.
41 minek oli selle võistluse raskeim koht, ühtegi jälge ees ei olnud, mingit raja moodi asja ka mitte, aga kohale jõudsime. Punktis lisaülesanne, peale väikest ootamist saime visata petangikuuli, muidugi täpsuse peale. Kobistasin kuidagi päris lähedale ja meie tulemuseks läks kirja 0,3m.
Heiki pani hirmsa hooga punktist ida suunas minema, arvasime, et on mingi väärt raja leidnud, aga vedas meid hoopis paksu lumme, kuigi korralik rada läks 10m põhja poolt. 47 asus vana paemurru? augus, jäljed ees ja rahvast palju liikumas.
Tee peale tagasi ja suund 48. Veidi aja pärast keegi vastutuleja hõikab mind, väga Aivari häälega. No kuidas ta sellises pimeduses küll kedagi ära tunneb? Pealambi patareid hakkavad väsima, sellest valgusest piisab vaid kaardi vaatamiseks ja kukkumise vältimiseks. Otse loomulikult olen aga ka taskulambi kaasa võtnud, mille valgus oluliselt parem. Üle lagendiku puhub päris vastik külm tuul, aga sellepärast paningi paksema jope selga. Hetkeline punkti otsimine – on täiesti olemas ikkagi, kuigi kõik üritavad seda leida liiga lagendiku servalt.
Jälle teele ja 43 poole. Peale kurvi majade juures kukub Heiki korralikult, vajab paar minutit valu möödumiseks ja on valmis jätkama. Ütleb küll, et homme lõunale minnes pean ise köögist suppi võtma, sest tema arvatavasti ei liigu. Sellest aga järeldus – iluuisutaja isa (ja kokka) ei tohi üldse jääle lubada. Punkti üritan leida veidi hilja, esimesest metsa suunatud valgusvihist jääb vast meetri jagu vajaka, aga Heiki näeb tagant tulles punkti ära.
42 ei saa kerge minek olema, aga leiame lõpuks jäljed, mille suund tundub õige olevat. Ongi õige.
38 poole liikudes jätkub lumes rühkimist päris pikalt ja Heiki arvab, et järgmise aasta üritustest tõmbab selle maha. Mina avaldan küll arvamust, et igal aastal ei pruugi nii paks lumekiht maas olla ja sellest ta veidi ka rahuneb. Punkti leiame jälgede järgi lihtsalt. Lahkudes ei lähe ühtegi jälge meile sobivas suunas ja otsustame tuldud teed tagasi minna, kui näeme kolme tuld täpselt õigelt poolt tulevat. Rõõmuga vastu neile.
Tagasi teel olles suund 40, künkakestest üle sinna ja sama teed tagasi, et jätkata punktiga 37.
Veidi enne punkti tunnen, et parema jala säärelihas annab krambimärke. No ei taha, väike haak metsa punkti järgi ja teele tagasi, krambitunne ei kao.
Sörgime 34 poole ja jalg läheb paremaks. Punkti jõudes oleme juba meie küla serval.
Konkurendid, kellega senini oleme kogu raja Vestmanni-Piibelehe moodi koos jooksnud, võtavad punkti enne meid ja suunduvad vist 49 poole. Heiki arvab äkitsi, et peaks ka nii tegema, aga mina ei ole nõus. Suudan olla piisavalt resoluutne, et Heiki ja Helis tulevad tagasi ja liigume esialgselt planeeritud rada mööda punkti 46. See on laste mänguväljakul ja oleks tõsiselt piinlik, kui peaks sinna minekuks kaarti vaatama. Järjekordne lisaülesanne, kus tuleb ronida ja turnida, õnneks on Heiki nõus selle ise ära tegema ja läbib raja minu arvates väga hea kiirusega, ajaks 1:12.
Lasteaia nurgast punkti 33 leidmiseks pole ka kaarti vaja. Heikil ronimise ajal tekkinud jalakramp annab järele.
36 otsustame minna lasteaia kõrvalt Kruusa tänavale ja siis mööda tänavat. Aga oh häda, keegi on pumbajaama ümber ehitanud suure aia. Automaatselt pööran paremale, hakkan ümber aia minema ja hõikan Heikile, et äkki oleks mõistlikum hoopis vasakult minna. Seda arvab Heiki ka ja sinna nad Helisega suunduvadki. Õige valik nende poolt, sest kui ükskord punktini jõuan, lõpetab Heiki juba lisaülesannet ja viskab ka viimase palli kiivrist mööda.
Sopsu-Tooma, jupp Tervise tänavat ja suusarada - läheneb meie viimane punkt 49. Kordub eelmise aasta stsenaarium, kus veidi enne viimasesse punkti jõudmist oskan selliselt lumme kukkuda, et Heiki kahtlustab vähemalt lahtist jalaluu murdu. Aga lumi on ju oluliselt pehmem kui jää ja sarnaselt eelmisele aastale ei juhtu minuga mitte midagi. Aga punktis ootab Jaanus, kes paneb meid tegema teadagi mida – ikka vaja lendavaid taldrikuid loopida. Minut on aega, tuleb alustada lähedalt, iga tabamuse eest võib sammukese tagasi astuda. Võidab see, kes kaugemale jõuab. Keegi võistkonnakaaslastest rõõmust kiljuma ei hakka ja võtan selle ülesande endale. Esimesed 4 või 5 tulevad järjest, aga siis tekib mingi jama. Korvile saan küll pihta, aga ikka põrkab taldrik kettidest kuskile ära ja ei kuku mitte korvi. Läbi häda kobistan kuuenda ja vist ka seitsmenda, aga siis on aeg otsas.
Enam polegi midagi – vaja vaid finišisse jõuda. Jõuame. Üks võistkond on juba kohal. Mis seal ikka, eesmärk sai täidetud ja kõik punktid võetud. Aga siis ütlevad kohtunikud kavalalt, et esimene võistkond võttis 8 punkti – seega üllatuslikult võit jälle meile!!! (Sügisel saan ehk jällegi tahvli šokolaadi ja tänukirja HP-Sport teami esindamise eest.)
Lõkke ääres saab suppi, teed ja pulgakommi. Vahetame autos riideid ja jalanõusid kui korraldajad helistavad ja kutsuvad auhindu vastu võtma. Valiku teeb Helis ja võtab kasti Snickersit. No muidugi kulub peale sellist pingutust ära 13 tükki igaühele, et jõuvarud taastuksid. Lisaks veel tervisekeskuse kinkekaardid. Oli tore, võimalik, et järgmisel aastal jälle. Peaks aga vähem lund olema.
Noortekeskuse pildil juba auhindadega.
Pikk jutt pidi küll …. jutt olema, aga sai kõik ausalt ära räägitud. Ausalt võtsime ka kõik punktid, keegi ei jäänud teele kellegi punktis käimist ootama.
Meie rada on siin, pidin foto tegema, sest skannerit pole.
Meie rada on siin, pidin foto tegema, sest skannerit pole.
Mõõtsin kaardilt raja pikkuse, linnulennult tuli 8,8km, tegelik kurvimeetriga mõõdetult ca 11 km.
Ja lõpetuseks valib võitja muusika ehk mida ma joostes kuulan.
No comments:
Post a Comment